From Beyond (1986)

“Mida me teame,” ta ütles, “maailmast ja universumist meie ümber? Meie võimalused ümbritseva nägemiseks on absurdselt vähesed, ning arusaamad ümbritsevatest objektidest lõpmatult kitsad. Me näeme kõike nii, nagu me oleme loodud seda nägema, ega saa aru nende tõelisest loomusest. Viie nõdra meele abil teeskleme piiritult keerulise ümbritseva maailmakorra mõistmist, ent teised olendid, avaramate, tugevamate, või teistsuguste meeltega ei pruugi mitte ainult näha seda, mida meie näeme, väga erinevalt, vaid näha ja õppida tundma terveid mateeria, energia ja elu maailmu, mis lebavad käeulatuses, ent ei ole meile omaste meeleelunditega kuidagi tajutavad. Ma olen alati arvanud, et sellised võõrad, liigipääsmatud maailmad eksisteerivad meile väga lähedal, ja nüüd ma usun, et olen leidnud viisi barjääride murdmiseks.

Originaalses Lovecrafti loos saab nimetu peategelane küllakutse oma sõbralt Crawford Tillinghastilt kes põleb soovist demonstreerida mingit müstilist seadeldist. Kohapeal selgub, et turske teadur on justkui üleöö vananenud ja muutunud kõhnaks värisevate kätega inimvareks. Masin kujutab endast aga violetses säras hõõguvat elektriseadet mis võimaldab mingitlaadi resoneerimisega läbi kolmanda silma tajuda tavameeltele nähtamatutel sagedustel kummalisi eluvorme. Noh selgub muidugi, et lisaks nägemisele avab masin ukse teise dimensiooni. Tervet lugu saab edasi lugeda siit lingilt, see on hea lühike ning jõuab kenasti ~10 minutiga enne filmi kallale asumist läbi lugeda.

Stuart Gordon ja Brian Yuzna on võtnud sellest loost välja vaid üld põhimõtte ehk Tillinghasti ja tema masina. Toonud loo neile omaselt tänapäeva, lisanud hulk tegelasi nagu Jeffrey Comsi mängitud assistendi, seksika ja ebatervelt uudishimuliku naisdoktori, neegrist musklimehe ning suure hulga kummikoletisi ja seksuaalse alatooni. Ühesõnaga teinud üldjoontes sama mida aasta varasemas Re-Animatoris või hilisemas Dagonis.

Pean tunnistama, et mulle meeldis see Lovecrafti adaptsioon rohkemgi kui originaalne lühilugu, mind pani lausa imestama miks Yuzna selle üldse välja valis, on ju ka palju tuntumaid asju mida ekraniseerida kuid see selleks. Gore ja kummikollid on igaljuhul fantastilised, vana perverdi Tillinghasti üha vallatumaks muutuvad deformatsioonid meenutasid tugevalt Yuzna "Societi"t. Combs enda “avanenud” kolmanda silmaga Arhkami haiglas laibaosi (või mingeid operatsiooni jäätmeid) järamas oli ka meeldejääv stseen mis väärib eraldi äramärkimist. Kahetsen kokkuvõtteks nagu Trashgi, et 80nendatel hoo sisse saanud sedasorti õudusfilmide tegemine on tänapäevaks soiku jäänud ning uusi andekaid tegijaid pole rohkem peale tulnud. 8/10

Filmist on veel kirjutanud Trash, Xipe, Edasi ja lisaks võib soovitada ka ühte päris head väljamaa keelset ülevaadet mille leiab siit.

Sleuth

Vana krimikirjaniku häärbersisse saabub ootamatult noormees kes tutvustab end tema naise armukesena ning nõuab vanamehelt lahutust. Viimane on aga asjaga päri ainult tingimusel kui noormees teeb talle ühe, alguses absurdsena tunduva, “teene”.

Vaatasin esiti ära uuema versiooni aastast 2007, kus vanameest mängib Michael Caine ning noormeest Jude Law ja seejärel uudishimust kannustatuna ka 1971 aasta originaali milles Caine ise noore armukese rollis ja riukalik kirjanik Laurence Olivier. Ühine on kummalgil filmil vaid üldidee ning esimene pool, lõpp läheb mõlemal erinevat rada. Hoiatus!, Järgnev tekst sisaldab mitmeid ohtlikke spoilereid mis võivad filmide vaatamist häirida. Need kes pole kumbagi Sleuthi näinud võiksid järgnevat tekstijuppi ignoreerida. Vaadake näiteks parem ilusaid (peamiselt vanast versioonist pärinevaid) kaadreid.

Kumb rohkem meeldis? Raske öelda, mõlemad olid ühtviisi mõnusad ja samas jäi mõlemast justkui nukake midagi puudu. Vanas ehk originaalis oli “lavaks” olev mõisahoone märksa huvitavam oma kummaliste nukkude ning hekilabürindiga, dialoogid olid seal sõbralikumad ja humoorikamad ning istusid mulle uue külmadest teravustest enam. Lisaks osutus mu suureks üllatuseks Caine maskeering teatud stseenis kõvasti loomulikumaks kui Jude'l. Samas aga jäi seal lõpust puudu see viimane oodatud twist ehk sündmuste ootamatu pööre. Vanamehe kotiti ühe, ja seejuures õigustatud, nalja eest veidi liiga pikalt, ja seetõttu kippus minu sümpaatia langema pigem tema tegelasele. Uues filmis anti vanale ka teine võimalus, kuid lõpplahendus tundus 71 aasta omast ebaloogilisem (eriti hetk kui Caine hakkas pede mängima, et kas tõesti ei tulnud paremat ideed püstoli enda kätte saamiseks). Kokkuvõtteks võib vist öelda, et Caine võitis (vähemalt moraalselt) kummasgi filmis. Koondhinne mõlemale 8/10

Bonnie and Clyde (1967)

Sellest filmist kirjutamist olen edasi lükanud juba praeguseks umbes kolm kuud nii, et mõnes mõttes kohe väike rekord, kuna tavaliselt ma nii vanadest filmidest enam kirjutada ei viitsi ega oska sest mulje juba liiga tuhmunud (erinevalt sõber Xipest kes võib lõdvalt aasta hiljem ka mingi jutu kokku pusida). Seekord mõtlesin aga erandi teha kuna olin ka mõned märksõnad hiljem kuskile faili kirjutanud ning need koos piltidega aitasid filmi taas silme ette manada.

Kuna sisu vaevalt tutvustamist vajab siirduks kohe tegelaste juurde. Kuigi tegevus toimub 30nendatel on Bonnie ja Clyde hingelt rohkem filmi valmimisaja mässumeelsed noored. Huvitav on ka asjaolu, et naispoolt ehk Bonnie on siin kujutatud märksa võimukama tegelasena kui Clyde, kes on üsna pehme ja sõbraliku iseloomuga ning omab lisaks veel raskusi naistele liginemisel. Igaljuhul võrreldes mitmesuguste teiste gänsteri filmide tegelastega on siinsed antikangelased kujutatud toredate ning positiivsete kujudena kes on sattunud sinna kus nad on peamiselt tänu majanduskriisile ja seiklejavaimule. Filmi peamine negatiivne isik on hoopis seadusesilm kes üks alatuid võtteid kasutav pika vihaga morn vunts. Kõrvaltegelastest tuli mulle suure üllatusena aga Gene Wilderi ülesastumine (väga muhe ja ootamatu stseen).

Plaanisin ka enne posti kirjutamist wikipediast mõne asjakohase artikli läbi lugeda aga laiskus sai võitu. Nii jäi mulle lõpuks segaseks, et palju oli filmis siin tegelikku lugu, palju müüti ja palju rezisööri-lavastaja fantaasiat. Alguses tiitrite aeg näidatud arhiividest pärit fotomaterjal vihjas justkui sellele, et üritatud on ikkagi võimalikult täpselt toimunud kujutada. Üldine ülepaisutatud romantiline joon tekitas samas selles tõsiseid kahtlusi (See suhtedraama rohkus olevat väidetavalt seletatav asjaoluga, et algselt olevat stsenaarium kirjutatud mitte Arthur Penni vaid ühe prantslase jaoks.). Eks sarnaste vastuoluliste ja segaste aegade kangelastega nagu Bonnie ja Clyde ongi tänapäeval pea võimatu täit tõde teada saada. Tegid nad ju isegi kõik võimaliku, et oma müüti veelgi levitada.  8/10