Postitused
Tegin alguses nalja, et tõenäoliselt on algallikaks eestikeelne raamat "Ristideta hauad". Hiljem selgus, et naljas oli isegi terake kibedat tõtt. Õrna ugri-doomi lehka oli filmis tõepoolest. Palju aeglasi vaateid kõrbele, ratsutavatele meestele, minuteid kestvaid sõnadeta, kuid emotsioonidest lõhkemiseni pingul pilkudemänge jms.
Filmi tegevus keerleb täpsemalt ümber ühe sõnaahtra ja kummituslinnas elava kauboi, kellele üks verivärske lesk teeb ettepaneku tappa tema abikaasa mõrvarid.
Selle asemel, et klassikalise löömamehe kombel kohale kapata ning põhipahale ja ta kolmele pojale (kellest üks kangesti meenutas Chuck Norrist) tinaubin vatsa kihutada, otsustab meie kangelane nende seltskonda imbuda, et kampa seespoolt, vaid talle lõpuni mõistetavate meetodite abil, õõnestada. Näiteks röövib ta selle tarbeks peamehe tütre, kuid ei oska temaga hiljem midagi tarka peale hakata ja vaest tütarlast solgutatakse lihtsalt siia-sinna.
Viimaks, peale hulga täiesti süütute kõrvalseisjate surmade jõuab peategelane ise ka arusaamale, et tõenäoliselt on tal lihtsam oma vastased ausas võitluses ära koristada. Mõeldud-tehtud. Õnnetuseks saab ta selle duelli käigus ka ise surmavalt haavata. Einoh, rõhutan veelkord -- sugulussidemeid Eesti filmikunstiga on tugevalt tunda.
Mis filmi talutavaks tegid, olid esiteks needsamad ülilahedad vaated mahajäetud kummituslinnale ja teiseks kaasvaataja Jaanus, kellega koos sai igavamate kohtade ajal vähemalt toimuva üle nalja heita. Üldmulje jäi aga pisut nõrgavõitu. Sedasorti aeglaselt kulgev vestern polnud minu tass teed, pigem ikka "Companerose" laadis lustlikud märulikomöödiad, kus Franco Nero ja/või Milan kappab uljalt mööda liivaluiteid või kiusab raskekuulipildujaga mehhiklasi. 5/10
Filmi tegevus keerleb täpsemalt ümber ühe sõnaahtra ja kummituslinnas elava kauboi, kellele üks verivärske lesk teeb ettepaneku tappa tema abikaasa mõrvarid.
Selle asemel, et klassikalise löömamehe kombel kohale kapata ning põhipahale ja ta kolmele pojale (kellest üks kangesti meenutas Chuck Norrist) tinaubin vatsa kihutada, otsustab meie kangelane nende seltskonda imbuda, et kampa seespoolt, vaid talle lõpuni mõistetavate meetodite abil, õõnestada. Näiteks röövib ta selle tarbeks peamehe tütre, kuid ei oska temaga hiljem midagi tarka peale hakata ja vaest tütarlast solgutatakse lihtsalt siia-sinna.
Viimaks, peale hulga täiesti süütute kõrvalseisjate surmade jõuab peategelane ise ka arusaamale, et tõenäoliselt on tal lihtsam oma vastased ausas võitluses ära koristada. Mõeldud-tehtud. Õnnetuseks saab ta selle duelli käigus ka ise surmavalt haavata. Einoh, rõhutan veelkord -- sugulussidemeid Eesti filmikunstiga on tugevalt tunda.
Mis filmi talutavaks tegid, olid esiteks needsamad ülilahedad vaated mahajäetud kummituslinnale ja teiseks kaasvaataja Jaanus, kellega koos sai igavamate kohtade ajal vähemalt toimuva üle nalja heita. Üldmulje jäi aga pisut nõrgavõitu. Sedasorti aeglaselt kulgev vestern polnud minu tass teed, pigem ikka "Companerose" laadis lustlikud märulikomöödiad, kus Franco Nero ja/või Milan kappab uljalt mööda liivaluiteid või kiusab raskekuulipildujaga mehhiklasi. 5/10
