Hammer Horror

Vanadele meenutuseks ning noortele õpetuseks otsustasin panna lühidalt kirja mis ikkagi on Hammer horror ning loendi olulisematest filmidest. Endal kipub kohati ka juba sassi minema, et mida ma olen näinud ja mida ei. Nüüd hea isegi vahel kiigata ja ristikesi nähtud filmide taha teha.

Termini "Hammer Horror" tekkimise süüdlaseks tuleb lugeda firmat nimega "Hammer Film Procution" mis loodi inglismaal aastal 1934. Kompanii on kõige paremini tuntud enda gooti õudusfilmide järgi, mis toodeti vahemikus 1950-1970. Hammeri filmid olid väikse-eelarvelised kuid samas kasutasid kvaliteetseid briti näitlejaid, kaunilt disainitud dekoratsioone ning erksavärvilist technicolori kaamerapilti.

Tuntumateks Hammeri filmide staarideks on Christopher Lee ja Peter Cushing, kes mängisid koos pea kõigis Dracula ja Frankensteini filmides. Lee oli seejuures enamasti negatiivses (koletis v vampiir) ja Cushing positiives rollis (nt kartmatu vampiiritapja Helsing). Muideks, kuigi varemalt sai öeldud, et kompanii loodi juba 34 aastal siis Hammeri Horrori tõeline õitsele puhkemine koos populaarsusega tuli aastal 1955 filmiga "The Quatermass Xperiment", millele loodi kohe ka järg "Quatermass 2". Seejärel alustas stuudio tootma juba enda kuulsamaid kaubamärk-filme Dracula,  Frankensteini ja Muumiatega. Edasine on juba ajalugu...

Peale pikka pausi on alates 2000ndast aastast üritatud taas Hammeri korporatsiooni värsket õhku sisse pumbata ja seda käivitada. Üheks mainimisväärsemaks nn "Uue Hammeri" filmiks on tõenäoliselt uusversioon Rootsi õudusfilmist "Let the Right One In". Hetkel muidugi vara hinnanguid jagada aga kardetavasti enda kunagist tuntust ning kultuslikkust see laiba elustamise projekt ei saavuta.

Hammeri varajasemad mustvalged filmid
The Quatermass Xperiment 1955
Quatermass 2 1957 V
X: The Unknown 1956
The Abominable Snowman 1957

Frankensteini filmid
The Curse of Frankenstein 1957 V
The Revenge of Frankenstein 1958
The Evil of Frankenstein 1964 V
Frankenstein Created Woman 1967
Frankenstein Must Be Destroyed 1969 V
The Horror of Frankenstein 1970
Frankenstein and the Monster from Hell 1974 V

Dracula filmid
Dracula (AKA Horror Of Dracula) 1958
The Brides of Dracula 1960 V
Dracula: Prince of Darkness V
Dracula Has Risen from the Grave 1968 V
Taste the Blood of Dracula 1970
Scars of Dracula 1970
Countess Dracula 1971
Dracula A.D. 1972 1972
The Satanic Rites of Dracula 1974
The Legend of the 7 Golden Vampires 1974 V

Muumia filmid
The Mummy 1959
The Curse of the Mummy's Tomb 1964
The Mummy's Shroud 1967
Blood from the Mummy's Tomb 1971 V

Psüholoogilised põnevikud ja maniakid

The Hound of the Baskervilles 1959
The Man Who Could Cheat Death 1959
The Stranglers of Bombay 1960
Shadow of the Cat 1961
The Terror of the Tongs 1961
Scream of Fear aka Taste of Fear 1961
Captain Clegg 1962
The Damned 1963
The Old Dark House 1963
Paranoiac 1963
Maniac 1963
Nightmare 1964
Fanatic AKA Die! Die! My Darling! 1965
Hysteria 1965
The Nanny 1965
The Witches 1966
Rasputin: The Mad Monk 1966 V
The Devil Rides Out 1968 V
The Anniversary 1968
Crescendo 1970
Hands of the Ripper 1971
Demons of the Mind 1972
Straight on Till Morning 1972
Fear in the Night 1972
To the Devil a Daughter 1976 V

Ülejäänud õudukad mis eelmistesse kategooriatesse ei mahtunud. The Curse of the Werewolf 1961 The Phantom of the Opera 1962 The Plague of the Zombies 1966 V The Reptile 1966 The Two Faces of Dr. Jekyll 1960 The Vampire Lovers 1970 V Lust for a Vampire 1971 Twins of Evil 1971 V The Kiss of the Vampire 1963 Captain Kronos - Vampire Hunter 1974 V Quatermass and the Pit 1967 V Dr Jekyll & Sister Hyde 1971 The Gorgon 1964 Vampire Circus 1972
(The Vampire Lovers, Lust for a Vampire ja Twins of Evil kuuluvad lesbivampiiride kategooriasse.) 

Kokku vaadatud 18 filmi 63mest (märkisin nähtud filmid V märgiga), mis on mulle endalegi üllatuseks sest kujutasin ette, et olen selle ajapeale neid märksa rohkem vaadanud.

PS: Nimekirjast jäid välja paljud filmid millede zanriks pole otseselt horror. Näiteks fantaasiafilid "She" (1965) ja "The Lost Continent" (1968) ning kõik neli "Cave Girls" zanrisse kuuluvad teosed "One Million Years B.C." (1966), "Slave Girls" (1968), "When Dinosaurs Ruled the Earth" (1970) ja "Creatures the World Forgot" (1971). Samuti jäi välja pedofiiliast jutustav "Never Take Sweets from a Stranger" (1960) ning must komöödia "The Anniversary" (1968). Täiesti võimalik, et neid väljajäänuid oli veelgi rohkem. Ei hakanud lugema. Lisaks puudub siit ka 1935 - 1937 toodetud filmid. Kõige suurem kõhlus neist oli filmiga "The Mystery of the Marie Celeste" (1936). Ei olnud kindel kas sobib ülejäänute peale teist maailmasõda toodetud filmide hulka ? Hammeri DVD collectionidesse pole seda ka miskipärast lisatud ja seepärast jätsin esialgu ta välja.

HÕFFi kolmas päev: Hüvastijätupisarad ning kojusõit

Nonii, olengi viimaks jõudnud enda HÕFFi muljetustega kõige viimase ja lühema päevani - pühapäevani. Nagu juba arvata oli, kujunes ärkamine sellel päeval suurimaks katsumuseks. Selja taga ikkagi kaks tõsiselt tegusat päeva ja ööd, mil kummagil unenormi täis põõnatud ei saanud.

Seetõttu kahtlustasin, et "Norra ninjale" ma üldse ei jõua. See hirm osutus siiski ekslikuks ja mul õnnestus siiski poole filmi pealt saali komberdada ja käsikaudu endale üks vaba istumine leida. Ja nagu esimeselgi päeval, oli taas raske süveneda sisusse, kui varem algust pole näinud. Tasapisi ja tahtejõudu pingutades jõudsin omadega siiski "ree peale". Õnnetuseks aga polnud film sisuliselt ise väga tasemel. Üksikuid nalju leidus, aga vähe. Suurema osa ajast täitsid filmi erinevad vihjed, mis tõenäoliselt üdini arusaadavad vaid norrakatele endile. Süžee mängis nimel üsna vabalt mõningate neile oluliste ajalooliste sündmustega, milledest ma isegi kuulnud polnud. Võib-olla vaataksid norrakad samasuguse mõistmatu pilguga näiteks meie oma Esto TV-d ? Pisut niru igal juhul.

Pärast Norra filmi tõmbasin korra hinge, vestlesin põgusalt vanade ja ka uute tuttavatega, rüüpasin sisse kohvisõõmu ja sellest kosutust leidnuna suundusin vaatama kinopilti nimega "Jõle".

Ja juba teist korda tabas mind ränk pettumus. Jõle oli tõesti jõle kehv film.Tegemist oli "RECi" ja "Blairi Nõia" stiilis filmiga, mis taotleb realismi läbi väriseva kaamera ja vähese montaaži. Erinevalt aga RECist kus mürgel algas pea kohe kui kaamera käima pandi venis siin tegevus nagu kuke tatt. Tegelased olid igavad rikkad noored, kes sõidavad koos vanematega lapsepõlvekoju puhkama ja tahavad seal siis kohalikust folk-legendist dokumentaali kokku vändata. Enamus aega filmitakse tühja-tähja, aetakse lamedat smalltalki ja tuiatakse niisama ringi. Siis aga, kui viimaks actioniks läheb, vehitakse kaameraga sedavõrd agaralt ringi, et toimuvast pole võimalik mitte midagi aru saada. Põhimõtteliselt karjed ja sähvatused pimedas metsas. See hetk, kui tegelased viimaks kaamera maha asetavad, ohkasin ma suisa kergendatult. Viimaks said silmad hetke puhata. Aga ega see kaamera kaua paigal püsinud. Varsti läks väristamine täie raha eest edasi.

Kuid liiga pikad aeglased stseenid ja neile sekundeerivad täiesti arusaamatud värelevad kaadrid kahvatusid filmi loogika ja süžee kõrval. See oli pehmelt õeldes halb ja läbimõtlematu. Peategelane on näiteks kramplikult enda kaamera külge klammerdunud ka kõige pinevamatel hetkedel (kuigi kaamera nägi välja nagu kaaluks terve tonni). Politseisse helistamine ei tulnud kellelegi kordagi meelde jne. Arusaamatuks jäi ka see, et mis oli pereisal arus kui enda ebastabiilse kaasa metsa viis. Ette oli juba teada millega ta võib riskida.

Kõike seda arvesse võttes pole ime, et tundsin heameelt kui film viimaks lõppes. Fuajees muljetades leidsin enda rõõmuks, et ma polnud ainuke loll kes nägi filmis vaid täielikku amatöörlikust ning sihitut rapsimist. Pea kõik kaasvaatajad olid selles osas minuga ühel nõul. Andres oli eriti õnnetu ja kahetses, et "Jõleda" Athena filmiprogrammi valis aga viga juba tehtud. Ainuke kes filmi kohta mõne hea sõna lausus oli kokkuvõttes Flechu aga kardan, et ta tahtis sellega lihtsalt Andrest lohutada.

Pärast seda suundusime festivali viimasele filmile "Katekismusekataklüsm", mis pidi olema must komöödia käpardist preestrist, kes läheb kanuumatkale ning kus tal siis kõik viltu veab. Mõnulesin juba ette, kuidas peale kahte üsnagi närutavat filmi lõpuks ühe hea annuse musta huumorit saan. Alguskaader, kus ekraanile ilmus väike süütu vanamutike, kelle autot kamp turskeid pätte röövisid, tundus igati mu arvamust kinnitavat. Siis aga -- TRAHH! -- kadus pilt. Esialgu paanikat ei puhkenud, oletati, et ju siis lint läks katki või midagi. Mõned südametumad parastasid, et säh sulle, liiga vara hakkas Saluveer kiitma festivali hästi õnnestunud tehnilist külge.

Pilti aga ei tulnud ega tulnud. Viimaks teatati projektoriruumist, et neil on miskipärast vool ära ja nad uurivad, milles põhjus. Seepeale puhkes saalis rõõmus elevus. Üks mu lähedal asuv noormees tegi isegi ettepaneku, et kuna mul kaamera olemas, võiksin selle öörežiimile seadistada ja hakata õudusfilmi väntama. Pidin teda aga kurvastama, et mul sellist featuuri siiski pole. Igal juhul aeg möödus aga mida polnud see oli elekter. Kannatamatumad filmikülastajad hakkasid tasapisi minema voolama. Lõpuks ilmus lavale üks korraldaja, kes seletas, et vool pole ära mitte ainult kultuurimajas, vaid terves linnas, ja hetkel pole vähimatki infot sellest, kunas ta võiks tagasi tulla. Seega jääb filmi näitamine ära ja festival on selleks korraks lõppenud.

Mis seal ikka: kobisime siis kõik saalist välja päevavalguse kätte. Tehnikud paistsid seal üsna mures olevat. Nimelt oli hirm, et äkki on terve projektor voolukatkestusega õhtale läinud. Digiprojektor vajab nimelt peale väljalülitamist veel mõnda aega lampide jahutamist ning koheselt saba seinast välja tõmmates võib mõni neist kergelt "prõksu" teha. Vastust küsimusele, kas Tartus ka võib ärajäävat filmi näha, ei osanud nad seega hoobilt anda ja Andres ei söandanud neid ka nende mures segada. Hiljem selgus, et näidatakse vaid Tallinnas ja Haapsalus, millest mul on kole kahju, Tartus oleks see pealegi, usun, kindlasti rohkem vaatajaid leidnud kui Haapsalus.

Vantsisime siis tagasi baaslaagrisse (spordihoonesse), kus ladusime viimasedki asjad autole ning tagurdasin sõiduki kinohoone taha, kus lubasin ka Maretil pisut kaameraga filmimist proovida ning laadisime mu pagasnikusse miljoni krooni eest beta-makke, filmirulle ning kassette Athena kino tarbeks. Lisaks saime kaasa ka projektsionisti, kelle sokutasime Jaani kõrvale. Tagasisõit võis alata.

Tee peal sai muidugi räägitud tohutus koguses filmijuttu. Ei saanud jätta kasutamata võimalust, kui peal kaks sellist filmikorüfeed nagu Andres ja ilusate silmadega:) projektsionist. Seda juttu aga sai nii palju, et teen ehk kunagi asjaosaliste lahkel loal eraldi posti, kus üritan vastavalt mälule kirja panna fakte ja seikasid festivalidelt ning kuidas üldse sealsed rattad veerevad ning mis tehnikat filminäitamiseks kasutatakse.

Hinnang kogu HÕFFile:
Minu esimesele (e üle-eelmisele) festivalile jääb tänavune mõistetavatel põhjustel alla. Esimene kogemus iga suurüritusega on alati parim, olgu tegemist siis Estconi, Baka laagri või millegi muuga. Vähemalt minul on see nii ja aeg lihvib oma halastamatu liivapaberiga mälestusi veelgi säravamateks ja läikivamateks. Eelmise aasta festifalist oli tänavune aga kahtlemata parem. Seda juba kas või filmiprogrammi pärast, kus leidus rohkem friigifilme, head meelelahutust ning vähem eksperimenteerimist, Serbia huumorit ja kunstifilmi. Kõik laupäevased filmid saavad mult väga kõrged punktid, mis tõenäoliselt juba ütleb nii mõndagi. Eks muidugi sai sel aastal filme ka hoolikamalt valitud ja mõni meelega välja jäetud, aga tase oli kindlasti tugevam.

Tuleb tunnistada tõde, et HÕFF on Eesti vaieldamatult parim filmifestival. Eks muidugi siin mängib oma osa ka asjaolu, et ta on ühtlasi ainuke tõeline festival. No offence, pöffihundid, aga teie festival on, nagu ma ka Haapsalu lehele kommenteerisin, laiali määritud mööda mitut nädalat. Seal pole võimalik saada kätte seda õiget tunnetust. Tõenäoliselt, kui kunagi peaks tekkima kuskile Häädemeestesse EHIFF (eriti halbade Itaalia friigifilmide festival), poleks HÕFFil enam lootuski esikohta hoida. Seni aga pikutab ta üksinda loorberitel ning paneb kinni nii hõbe, pronks kui ka kuldmedali.

HÕFFi teine päev: Filmielamused ja vanad tuttavad

Laupäeval ärkasin pööritava pea, tühja kõhu ning ereda päikesepaiste peale. Esimest ravisin kohe sealsamas lähedal asuvas laborüntliku ülesehitusega kaubamaja Konsumis paari cooleriga, teist sibulapirukaga ning päikesepaiste asendus õue jõudes kiirelt lõikava tuulega. Haapsalu on tõesti hämmastava kliimaga kant, kus ühel hetkel sa võid oma paksus mantlis higistada nagu palavikus ning teisel hetkel tungib konte purustav meretuul iga viimase kui kehaõõnsuseni. Brr! Tirisin soni sügavamalt pähe, haarasin kaamerakoti kramplikult kaissu ja lidusin nii kiirelt kui jaksasin kultuurikeskusse.

Mis puutub keskusesse endasse, siis olen juba täiesti harjunud sellega, et peasissekäiku ümbritsevad kaitserajatised ning songermaa ja sissepääsu tuleb otsida kuskilt külgmistelt aladelt. Kui juba kolm aastat tagasi esimest korda HÕFFile jõudsin, oli see sisse piiratud. Tegemist tundub olevat igavesti pooliku projektiga, mida remonditakse hooti väikeste sammudega kuskilt väegade aeglaselt tilkuvatest rahasummadest. Pluss oli muidugi see, et viimaks ometi üle kahe aasta oli korda saadud suur saal,  kuhu ma koheselt ka siirdusin vaatama päeva esimest filmi "Julias eyes".

Suur saal vääris enda nime. See oli tõepoolest avar ning kõrge. Tuliuute punaste istmete ning miljoni pisikese laevalgustusega. Saali kõrval tundus ainult ehk ekraan kuidagi naeruväärselt väike.

"Julia silmad" algas suurepärase müstilise õudusfilmina, mis arenes edasi heaks sarimõrvarilooks. Kuigi siit-sealt kostis filmisõprade seast nurinat viimase poole osas, olin mina küll väga rahul. Film vedas suurepäraselt välja nii kiiduväärt kaameratöö kui hea salapära ning lõpus verd tarretama paneva pingega. Avastasin peale filmi toiminule mõeldes endalegi ootamatult, et tegemist oli ju ehtsa gialloga. Olemas olid kõik sealsed elemendid nagu naisohvrid, läikiv noatera, mõrvar, kelle nägu ei näidata ning kõige krooniks ka väike ebamaine maagiline toon. Seda filmi julgen täie tõsidusega soovitada. Kui huvi, võtke ühendust, võime koos vaadata kunagi.

Olles "Julia silmad" lõpetanud, haarasin kotist kaamera ning asusin ümbritsevatelt inimestelt muljeid välja pigistama. Tõenäoliselt jäin sellega silma filmiblogija Joonasele, kes mu Helmut Jänese juurde vedas, kes omakorda salapäraselt küsis, et ega ma nende väikeses projektis ei tahaks kaasa lüüa. Vaja oleks vaid ühte inimest veel ja siis saaksin osaleda HÕFFI videoviktoriinis.

Ma olin muidugi hea meelega nõus ning ei kulunud viit minutitki, kui olin ka Onu Kalveri kõrvuni sellesse mahhinatsiooni mässinud. Kohale ilmus HÕFFi ametlik püstolreporter-zombi, kes seletas pisut reegleid: on kümme küsimust filmikunsti ajaloost ja HÖFFist; kes teab vastust, purustab õhupalli ja kokku on 10 küsimust, mille eest maksimaalselt võimalik teenida 20 punkti. Seejärel palus ta meil oodata, kuni nad kaameramehega õhupallid täis puhuvad ja morbiidse lauakese raudteejaama ette valmistavad, ja kadus. Meie onuga jäime kohmetult seisma keset kiirelt tühjenevat festivali festibüüli ja vaatasime kadedalt järele neile õnnelikele, kes said minna vaatama "Teispool musta vikerkaart".

Võtsime siis ohates fuajee diivanil istet. Kulus napilt 10 minutit kui kinosaali uks paugatas lahti ja sealt tuiskas välja Joonas, kes räntsatas meie lähedale istuma ning kukkus Vikerkaare filmi kiruma ja kiitma, kuidas meil vedas, et seda ei näinud. Tegemist olevat olnud ilma mingi süžeeta värvidemänguga kuskil ümarate vormidega toas. Meil muidugi tõusis seepeale moraal kohe mühinal. Hakkasime Joonast narrima, lõõpima ja nuputama, mis küsimusi meilt võidakse küsida.

Ei kulunud vist poolt tundigi, kui reporter-zombi taas nuka tagant välja tuiskas ja seletas, et kõik valmis ja tulgu me kaasa. Tuule tõttu jäävat küll raudteejaamas filmimine küll ära, aga selle eest leidsid nad kultuurikeskuse alt keldrist fantastilise võttepaiga. Vantsisime siis tema kannul maja teisele poole, läbisime mitmeid treppe ja pikki kõhedaid koridore ning maabusime lõpuks mustade seintega põrandaalusesse tantsusaali.

Ei pea vist mainimagi, et kohe kui kaameramees enda varustuse kotist välja võttis, sulas minu ja Onu äsja pulbitsenud kuraas kiiremini kui kevadine lumi Trashi kiilal pealael. Muutus nireks ja valgus külma jutina mööda selgroogu alla. Küsimused osutusid kah lisaks parajateks pähkliteks. Poolkobamisi suutsime  vedada endid viiki seisuga 4:4. Siis said otsa õhupallid, mida pidime purustama, kui õiget vastust teame. Avastasin uusi puhudes ehmatusega, et mu kopsumaht oli ärevuse tõttu täiesti otsa jäänud. Punnitasin hädavaevu ühte pallidest kohvitassi jagu õllelõhnalist õhku.

Igal juhul, et mitte sind, kallis lugeja, meie piinadega väga pikalt vaevata, siis ütlen lühidalt lõpetasime viimaks seisus 5:4,5 punkti Kalveri kasuks. Viimane sai auhinnaks rariteetse "Katsepiloot Pirxi" (ilma subtiitriteta) plaadi ja mina HÖFFi poekoti, mida tahtsin koheselt suurest häbist endale pähe tõmmata ja ülejäänud festivali lõpuni seal kanda.

Taas värske õhu käes viibides ootasime, kuni normaalne südametöö ja hingamisrütm taastuvad ja taarusime hingerohtu hankima, millega häbikibedust leevendada. Poe ette jõudes silmasime dünaamilist duot ehk Trashi ja Adi, kes mind nähes miskipärast naerma möirgama kukkusid. Kohe seletati ka, milles asi. Kuna Ulmeguru arvas, et tulen ööbima Sadama Krahvi poole, oli ta hakanud muretsema, kurtnud seda ka Trashile ja viimane haaras aega viitmata telefoni ning kuulutas mu politseis tagaotsitavaks.

Olles sellisest hoolitsusest pisarateni liigutatud, lõin Trashiga kampa ning võtsime kohad sisse tema hosteli rõdul, kus imetlesime maalilist vaadet kultuurikeskusele (mis tänu enda betoonarhitektuurile ja ümbritsevatele piirdeaedadele meenutas kahtlaselt tugevalt Tartu vanglat) ja lonksasime karastavaid joogikesi.

Keset kõige suuremat joogimekkimist tuli Trashil ootamatult pähe mõte, et ta on eluaeg igatsenud pista enda nn "elundi" Bruce Willise suhu. Kuna meil oli juhuslikult hiidsuur "Harts Wari" plakat ja Trashil olid kah pidupäeva puhul noks kaasas, siis tehti see aktsioon suure käraga ära, misjärel paljutki näinud plakat kleebiti teibiga võidukalt HÖFFi suure saali ukse kõrvale kõige nähtavamasse kohta. Onu Kalver käis aga mõnd aega uhkelt ringi ja näitas hõlma alt telefonist fotot paljukannatanud Bruce Willisest.

Pärast kõike seda oligi aeg küps, et taas kord saali tagasi kobida ja jätkata vaatamisprogrammi filmiga "Tõotatud maa". Tegemist oli suurepärase postapokalüptilise vampiiri-zombi filmiga, kus oli kahelt viimati mainitud kollitüübilt võetud parimad omadused ning kleebitud ühte kokku. Lisaks tegutsesid ringi veel mitmesugused vahvad sektid-kultused ning märulit pakuti kapaga. Soovitan kindlasti kõigil tartlastel filmi kolmapäeval Athenas vaadata.

Peale seda filmi lippasid naised "Võigast surma" kaema. Mehed kontrollisid aga enda "lahingumoona" üle ning suundusid "Pumppüssiga parmule". Tegemist oli minu kõige oodatuma filmiga sel festivalil. Olin hirmu, et äkki film ei tasu end ära ja olen end liiga üles kütnud ja saan pettumuse osaliseks. Õnneks oli kartus asjatu, kohe, kui ekraanile ilmus Technicolori logo ja seejärel imeilusates ekrsates värvides ülimalt alla käinud linn, teadsin, et naudin sellest igat kui minutit. Hobo oli justkui soolika-, liha- ja verepall, mis mäest alla kihutades üha suurema hoo sisse tõmbas ning aina enam liha/mäda luudele kasvatas. Tunda oli, millise fanaatilise lustiga filmi oli tehtud ja kuidas justkui paisu tagant autorite aastatepikkune stuudiote poolt kammitsetud fantaasia viimaks vabaks voolas. Naersin nii, et munad märjad ning häirisin kardetavasti oma möirgava naeruga nii mõnegi kaasvaataja elamust. Kui film lõppes, ei suutnud ma jätta üle saali hüüdmast, et "selline peabki üks õige festivali film olema".

Film läbi, suhestusin veel vana filmikriitikuga, muljetasin põgusalt Ulmeguruga ja tuiskasin väiksesse saali, kus oli mõni minut tagasi alanud "Karate-Robot Zaborgar". Viimane oli mõnus kummardus vanale 70ndate Jaapani samanimelisele ulmesarjale. Nii-öelda jätkulugu, et mis sealsetest tegelastest hiljem sai ja mida nad tänapäeval teevad. Mitte küll enam Hobo latini ulatuv, aga samuti äärmiseltmõnus naerutaja, kus ohtralt plastkoletisi, tobedaid kostüüme, superkangelasi ning üks hiidsuur lendav perse. Naermislihased hakkasid juba ohtlikult enda pingetaluvuse piirile jõudma. Kolm suurepärast komöödiat ühe ropsuga vaadata on ühe päeva kohta ikka liig.

Seda said ka korraldajad aru, kuna Zaborgar jäi laupäeva viimaseks ekraanidele jõudnud palaks. Pärast seda ärgitati rahvast Ehte baari suunduma. Astusin minagi korra sealt läbi, aga ei saanud seegi kord rahuldust sest diskovärgist, sest õiget mõnu tunneb ainult pungist! Seega haakisin sujuvalt Ehtest endaga kaasa Joonase ning suundusime edasi kohalikku kõrtsi, kus ootasid juba ees Ulmeguru ja Ene, kelledega sai lobisetud umbkaudu hommiku kella neljani.

Jätkub...

PS: Kõik selle päeva filmid saavad hindeks 8/10, Hobo aga 10/10. Uskumatu, aga tõsi.

HÕFFi esimene päev: Saabumine ja sisseelamine

Et kõik ausalt ära rääkida, peaksin alustama juba sündmustest, mis toimusid päev varem, mil kohtusime koos Onuga kahe Athena asjapulgaga, jõime nendega mõnusalt õlut ja vestlesime pikemalt kinoteost ja HÕFFist, või siis hiljem istusime Tartu tuulistel kõrgendikel ning kuulasime filmisõprade isake Pjotri ja Soku meenutusi. Või kuidas ma järgmine päev Kalle Kulbokilt videokaamera nurusin ja seda testisin, aga ei tahaks lugejat juba enne põhiürituse juurde jõudmist ära väsitada. Seega jätaks need sündmused teiseks korraks ning suunduks otse sinnani, kus meie (minu ja Onu poolt juhitud) autokaravan liikuma läks. Onu auto oli komplekteeritud samamoodi nagu ka eelmisel aastal ehk siis Onu ja Maret vööris ning ahtris Jaanus ja Annika.

Minu masinas oli aga toimunud suurem meeskonnavahetus. Isa Pjotrit asendasid seekord Andres ja Jaan (tuntud ka kui Cochrane). Ees kaarti lugemas ja liiklusmärkide eest hoiatamas aga Kairi. Peab ütlema, et sõit läks Haapsallu üsnagi vahejuhtumitevaeselt. Vestlesime Andresega elavalt Athena kino ja üldse festivalinduse telgitagustest ning ka headest-halbadest filmidest.

Tõenäoliselt, kuna seekord puudus pardalt Pjotr koos enda altariveinidest väljavenitatud põiega, siis oli metsapeatusi ka vähem, mis viimaks tingis pisut varasema kohalejõudmise kui tavaliselt. Egas midagi, puistasime pagasi Haapsalu spordihoone tubasid mööda hoolikalt laiali ning suundusime... mingi ajutise valearvestuse najal kõigepealt linnast välja.

Püüdsime seepeale ühe ehmunud pärismaalase kinni, kes seletas, et peame tuldud teed tagasi kõndima. Mis seal ikka -- pioneer ja filmisõber ei karda meretuuli. Haapsalu heitlikku kliimat trotsides (mis tundus iga kvartaliga kardinaalselt muutuvat) sammusime reipal marsisammul tagasi keskusse ning mina suutsin kaamerasilma ette vedada ühe hoobiga pea kõik põhitegijad. Alates Trashist ja Jürkast (kes küll kiirelt kadus produktide järgi poodi) ning lõpetades Robi ja pisut närvilise moega Saluveeriga. Robi kinkis mulle muide esimese asjana kaamera tarvis kasseti (mis hiljem marjaks ära kulus, aitüma!).

Sättisime endid siis uulitsa nurgale zombusid ootama. Mitmesuguste vahvate laps-ebasurnutega oli neile juba üsna head eel-reklaami tehtud ning ootused olid kõrgel. Ainukesed, kes aga puudusid, olid miskipärast zombud endid. See tundus olevat ka Saluveeri rahutuse allikas. Mees marssis pidevalt edasi-tagasi ja tõstis iga hetke järel kõnemasina kõrva äärde, et uudiseid küsida. Meil tekkis aga kahtlus, et äkki olid zombud kah vale teeotsa valinud ning taaruvad nüüd Lihula suunas.

Viimaks, pärast väikest ootamist hakkas kostma tänava kaugemast servast kisa ning mootorimürinat. Varsti ilmusid nähtavale ka müratekitajad ehk siis veoauto orkestriga ning auto järel sibasid kiiruga tropis koos väga kartliku moega zombud. Jäi suisa mulje, et pealtvaatajad ajavad neile hirmu peale. Igal juhul, erinevalt eelmise aasta väärikast taarumisest liikus seltskond üllatavalt kiirelt. Orkester püsis kah vait ja törtsatas mõned korrad alles seejärel, kui olid meist möödunud. Aga noh, vähemalt ei jäänud päris ära. Saluveer (kes, muide, olla sõitnud spetsiaalselt Jaapanist marssi vaatama) säras ka nõnda heledalt, et teda vaadates tundus isegi külm meretuul hetkeks taganevat ning hakkas mitu pügalat soojem..

Igal juhul zombud mööda lasnud, vantsisime nende kannul linnusesse püstitatud välikinno. Erinevalt eelmisest aastast otsustasin kehva ilma trotsides seekord avafilmi ära vaadata. Selle tarbeks oli meil põues ka pudel külmarohtu ning kõhukas pealevõtukas. Nii seadsimegi end sisse linnuse rõdule, kus nööpisime kiirelt pealevõtuka lahti ning tuginedes polaaruurijate kogemustele surusime tihedalt endid üksteise vastu, et kehasoojust kõrgel hoida.

Kole kahju on sellest, et filmimise jaoks oli liiga hämar, sest avakõned Steni ja Linnapea poolt olid äärmiselt meeleolukad. Loodetavasti riputavad parema tehnikaga kohal viibivad kaameramehed ka need klipid kunagi veebi. Igal juhul algas viimaks kauaooatud esimene klipp, mis oli eesti autori loodud "Leipzigisse". Jutustas see loo noorest arstitudengist, kes saadetakse 19. sajandil ülikoolist maakohta praksisesse. Filmi atmosfäär ja kaameratöö meeldisid mulle vägagi, nagu ka ägedad tegelaskujud. Kahjuks oli aga lugu pisut lonkav. Tunne oli, et autori soov oli olnud luua väike mahe must komöödia. Nali aga ei tahtnud eriti libiseda või oli siis liiga peen, et koos külmarohu ning lõbusa seltskonnaga seda tabada. Lõppkokkuvõttes päästis selle klipi kõige hävitavamast hinnangust tema lühidus ning lõpupuänt.

PS: Muide, oleksin ma teadnud, et tegemist seekord ainukese festivali lühifilmiga, küllap oleksin ehk üritanud seda tähelepanelikumalt jälgida. Kahjuks puudusid erinevalt eelmistest aastatest seekord lühiklipid filmide eest täiesti. Isegi vahvat videoblogi ei raatsitud miskipärast festivali käigus vahelduseks Merivoo reklaamile rahvaga jagada.

Lühifilm läbi, jätkus programm esimese täispika looga, milleks Yuzna legendaarne ;) "Merekoletis". Tegemist oli üsnagi targalt valitud filmiga. Kuna seltskond oli juba kõvasti rohkem mõdu ja kesvamärjukest mekkinud, tabas Briani B-gore enamus vaatajaid (vähemalt meid) kui rusikas makku. Peamisteks selle filmi märksõnadeks oleks ajuvabadus, Elvise tõmmu imitaator ning hiid-merekoletis ja õrnad vihjed Lovecraftile. Kohatine pusserdamine ja venitamine tõmbas küll ehk kohati hoogu alla, aga õnneks tabas Yuzna alati seda ise ka ja kompenseeris vaakumit koheselt mõne lõbusa gorehetke või rumalusega, mille üle oli hea laialt irvitada.

Igal juhul taarus meie vapper rakuke kinosaali, jalg juba all pisut lödi, aga meeleolu ülev ja suu kõrvuni. "Alateadlikule julmusele" (Hiljem selgus, et tegemist oli hoopis Hämarate hingedega, igaühega võib juhtuda) ei tahtnud piletimüüjad küll alguses meid sisse lasta ja üritasid seletada, et see on juba pool tundi käinud. Aga nad said varsti aru, et filmiblogijatega pole mõtet vaielda ja lõid käega. Nii tormasime saali ja vallutasime kohe esimese asjana rõdu (peletades sealt minema mitu kunstinautlejat). Filmi süžee jooksis vähemalt minust küll sorinal mööda. Seega keskendasin enda tähelepanu rohkem  üksikutele gorekohtadele ja kaasvaatajatega rumalatele kommentaaridele. Katsun tulevikus torrenti jumala poole kummardada. Ehk saan selge peaga algusest lõpuni ka selle filmi üle vaadata.

Film läbi, suundusin ma, tuju hea ning õudus südames, alla festibüüli, kus ajasin pisut Robiga filmijuttu. Üritasin osta osalust tema uues filmis. Ajasime Trashi minu kaameraga taga ning tegime muid lollusi. Viimaseid tehes teadupärast möödub aeg kiirelt, nii et magasin kahjuks "Punane, valge ja sinise" alguse maha ja nagu ikka -- kui filmi algus on juba lörris, ei suuda ma ka enam edaspidi järngevalt toimuvasse süveneda. Uni kippus ka kangesti peale ja selle peletamiseks käisin teisi norskajaid rõdul äratamas. Seega jäi ka see film minu jaoks pisut müstikaks, seega tuleb ka see kinopilt hiljem hankida ning läbi vaadata.

Seegi film vaadatud, üritasin pisut veel kaameraga kohusetundlikult muljeid koguda. Kõik tundusid kahjuks üsna vaenulikud ja kaamerapelglikud. Kõige vahvama elamuse tekitas üks noormees, kes väga lahkelt oli nõus torusse muljetama. Suured tänud talle! Pakkisin lõpuks väsinult, kuid võidukalt kaamera kotti ning heitsin pilgu ka Ehte baari. Ma olen jätkuvalt täiesti nõus Hunter S. Thompsoniga, kes ütles, et "I feel the same way about disco as I do about herpes". Ehk siis baaris panin kiirelt tagurpidikäigu sisse ning liikusin tõtakalt väravast välja, kus ma esimest korda adusin kuivõrd napsune ja väsinud ma tegelikult olen tööpäevast, sõidust, filmidest ja söögita olemisest. Vedasin seega end tagasi öölaagrisse ning vajusin raskesse painajatega täidetud unne.

To be continue...

HÕFF Tartus!

HÕFF selleks korraks läbi! Põhjalik ülevaade on hetkel juba Draftis küpsemas (tervelt 2/3 valmis!). Hõffil üles võetud filmimaterjali kerin aga hetkel lintidelt  käsitsi kurvikeeraja abiga ümber. Kaamera enda tagasikerimise funktsioon otsustas katki minna. Näputööd ühesõnaga jagub mitmeks õhtuks.

Niikauaks aga kõigile teile Tartlastele kes te Haapsallu ei jõudnud järgnev teadaanne. Athena kino näitab 3. ja 4. mail Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide Festivali filmide verist koorekihti. Selle auks kogunesid täna (2. mai) keskpäeval Tartu kesklinnas ka zombid (kes nägi-kes ei näinud, mina kahjuks ei jõudnud sinna).

Teisipäev, 3. mai20.00 JÕUK / THE PACK / LA MEUTE - Prantsusmaa 2010 (French, Eng subtitles), 90 min http://www.athenakino.ee/2011/04/hoff-jouk/

22.00 HELLDRIVER - Jaapan 2010 (Japanese, Eng subtitles), 105 min (NB! linastub muide Eestis esmakordselt, HÕFFI programmist jäi napilt välja ja ise kavatsen kindlasti vaadata)
http://www.athenakino.ee/2011/04/hoff-helldriver/

Kolmapäev 4. mai
20.00 TÕOTATUD MAA / STAKE LAND - USA 2010 (English), 96 min
http://www.athenakino.ee/2011/04/hoff-tootatud-maa/

22.00 ATROCIOUS / JÕLE Mehhiko / Hispaania 2010 (Spanish, Eng subtitles), 82 min http://www.athenakino.ee/2011/04/hoff-jole/

Pilet kõigil filmidel: 3/4€ (okupatsioonirubla)

Üritus toimub koostöös Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide Festivali, Tartu Üliõpilasteatri ja Athena keskusega.