Mainimisväärsed filmid: amoraalne väljalase

Vältimaks võimalikke plagiaadisüüdistusi esitan siinkohal ennetava märkuse: kõik blogipostituse nimes esinevad sarnasused mõne teise filmiblogija postitussarja pealkirjaga on puhtjuhuslikud. Kui keegi lugejatest veel aru ei saanud, millest jutt, siis kinnitab see veelgi ilmselget veendumust, et pealkirjades esinev sarnasus ei ole kuigi suur („mainimisväärne“ tähendab ju hoopis midagi muud kui „märkimisväärne“) ja hirm võimaliku vargussüüdistuse ees on asjatu. Kärbs

Immagini di un convento (1979) ... aka "Images in a Convent"

Horror/trash/pornofilmide legendi Joe D’Amato nunsploatation on nunnade patuse poole näitamisel kraadi jagu kangem, kui jaapanlaste tehtud ja pisut kuulsam „School of the Holy Beast“ (1974). Sisuline pool jääb küll nõrgemaks, kuid erootikat (tiba ka pornot...) ja amoraalsust on sedavõrd rohkem, žanrile omast vägivalda samas aga üllatavalt vähe. 1001 filmi või muude top-nimekirjade hulka ei küündi, kuid religioonihuvilised ja ka tavalised patustajad võivad pilgu peale heita. 6/10.

Water Power (1977)

Et nüüd siis juba puhas porno? Kuid ei tasu meelt heita, tegemist ei ole läikimalöödud kaasaegseid kiimafilme meenutava „teosega“ vaid täitsa iseseisva ja originaalse filmiga, millel on sisu (rahuldaval tasemel), näitlejad ja muidugi ka omajagu seksi. Antud juhul on huvitav see, et „näitlejad“ näitlevad dialoogi ja muude stseenide mängimisel, mitte aga seksistseenide ajal. Erinevalt siis kaasaegsest pornost, kus seksi ajal (üle-)näideldakse ja muul ajal unustatakse näitlemine täielikult. Samuti ei ole seksistseenid (mis ei ole samuti traditsioonilised) 20-40 minutit pikad, vaid mõneminutilised kähkukad, nii et küllastumisohtu ei ole. Ka on film ise piisavalt lühike.

Peamine süžeeliin on sedavõrd originaalne, et käesolev teos tuleb ära mainida – peakangelane näeb pornoteatris huvitavat moodust patuste naise „hinge“ puhastamiseks ja otsustab sama meetodid koduste vahenditega linna peal praktiseerima hakata. Omamoodi nagu Travis Bickle, kuid püstoli asemel on midagi muud.... Millega täpselt tegu, see jäägu juba vaatajatele välja uurimiseks. Väike vihje on peidus filmi pealkirjas.

Ja muidugi, lisaks nendele kellele ei meeldi porno, ei ole film soovitatav ka nõrganärvilistele. 7/10,

Dabide no hoshi: Bishôjo-gari (1979) ... aka "Beautiful Girl Hunter" ... aka "Star of David"

 

Jaapanlaste sex-shocker võib uhkustada šanri keskmisega võrreldes omapärase süžee ja korraliku teostusega, ometi ei suudeta tervikuna püsivat pinget pakkuda. Film oli ülemäära pikk (ca 100 min), ca 65-75 minutilisena oleks tegemist vaat et meistriteosega.

Sisu (spoiler) kätkeb vägistamisharjumusi, mis kanduvad üle inimgeneratsioonide (isa-poeg) ja klassikuuluvuse (rikkad-vaesed) piiride. Võib arvata, et see perekonna lugu liigutab ka kõige kalgimaid südameid. Ega muud ei olegi öelda, oleks film lühem, tuleks ka kõrgemad punktid. Nõrganärvilistele vältimissoovitust kaasa ei anna, natuke seksi, vägivalda ja sidumist ei tohiks küll kedagi ära hirmutada. 6/10.

Sombre (1998)

Viimase aja üks omanäolisemaid filme. Kahjuks ei saa otseselt heaks filmiks ikkagi lugeda. Filmi pluss ehk omapärasus on ühtlasi ka miinuseks - kogu film on üles võetud hämaras (enamus ajast ilmselt ka tahtlikult pimendatuna), mis loob küll huvitava atmosfääri ning mõnes stseenis töötab, kuid tervikuna muutub siiski tüütuks (ka paljunäinud ja kannatanud filmifriikidele). Lisaks kasutatakse küllaldaselt ka nüüdseks juba laialt levinud väriseva käsikaamera tehnikat, mis ei vapusta enam kedagi. Sisu (niipalju kui seda on) puudutab muuseas Tour de France ajal tegutsevat sarimõrvarit aga see pole antud filmi juures peamine. Nii et kokkuvõttes väike hoiatus isegi friikidele, tegemist ei ole kerge vaatamisega ning saadav tasu (elamus) on pigem kesine või väike. Küll aga saad hiljem filmihuviliste ringkonnas kekutada, kuna oled jälle üht äärmuslikku teost näinud... 5/10

Kärbs

PS: Pildid said suht heledad, film enamus ajast ikka hulga pimedam.

Chi l'ha vista morire? AKA Who Saw Her Die? (1972)

A young girl is brutally murdered somewhere in France. Sometime later, the same thing happens to the daughter of a well-known sculptor. This time the parents (the sculptor and his wife) start investigating, and soon find they are in way over their head. Meanwhile, the body-count keeps rising as the killer now starts butchering all those who find out too much...

Filmi üks meeldejäävamaid asju on ülijahe muusikataust. Iga kord, kui jube vanamutist mõrvar ekraanile ilmus, pandi mängima sedavõrd kriipiv ning veider helipala, et tõmbusin hirmust kangeks. Aga mis seal imestada, Ennio Morricone ikkagi. Goblini kõrval nr2 autor, kelle muusika sobib giallodele nagu nahkkindad roimari kätte. Tegevuskoht, vanamoodne sügisene Veneetsia, oli samuti võimas vaatepilt.

Muus osas üsna kergesti ununeva plotiga lugu. Oli momente, aga oli ka venimist ja oli varemalt nähtud giallode ideede liigset kordamist. Praegu nädalake-kaks peale vaatamist oli juba raske täpsemalt meenutada toimunut, seega pidime IMDB appi võtma. Nagu ikka, vajus lõpp ära. Aga atmosfäär ja muusikataust upitavad hinnet kõvasti ning vaadata tasub juba sellepärast, et näha, kuidas mõrvar ligineb enda ohvritele, brr, kananahk tõmbub ihule. 6/10