Streets of Fire (1984)

Mida enam ma Walter Hilli filme vaatan, seda enam hakkab tunduma, et tema parimaks tööks jääb "The Warriors". Kõik teised mehe filmid kannatavad erinevate puuduste all. Iseenesest meeldis mulle "Streets of Fire" isegi rohkem kui "The Driver", eriti visuaali ja hoogsama tempo poolest. Hinnet kisub aga kõvasti alla viletsa 80ndate popmuusika rohkus. Sellesse 60ndaid meenutavasse kummalisevõitu maailmasse sedasorti sound lihtsalt ei sobi, See, et kogu tegevus keerleb ühe röövitud lauljatari ümber, ei täheda seda, et peaks tema lõõritamist pidevalt ette, taha ja taustaks mängima. Oleks taust parem olnud, poleks isegi 8 punktist kahju, praegu peab film aga 7 punktiga leppima. Pole midagi teha. 7/10

Reaktori neljas number

Tuumaenergiapoliitika Eestis pole uuel aastal muutnud – Reaktor töötab edasi!

Isa Pjotri isevärki tõbi, suured ämblikud ja sinised naised kuu tagaküljelt

Isa Pjotr jäi ootamatult haigeks. Ei saagi aru, kas kurja tõve saatis jumal karistuseks või saatan kiusamiseks. Igal juhul haige mehike oli. Aina köhis nagu hobune ja tatti voolas ninasõõrmeist hullemini kui Undergroundi õllekraanist voolab januste klaasi va seda kesvamärjukest. Alguses proovis püha isa vanu läbiproovitud nippe - ehk seisis palja ülakehaga kirikutornis vastu tuult ja röökis meie isa palvet lugeda.

Vagadus aga ei aidanud, haigus läks hoopis ägedamaks. Pjotr nägi selles märki, et püha kolmainsus on talle oma tagumise poole ette keeranud. Seega asus püha isa nüüd nõidumisest ja rahvameditsiinist abi otsima ehk ravis ihuhäda kummelitee ning kangete tablettidega. Aga ka see ketserlus ning saatanateenimine ei toonud vaesele tõbisele teps mitte loodetud leevendust. Viimaks, kui asi juba väga hulluks läks, vedas Pjotr end vaevaliselt karkude najal minupoole.

"Tohoh, imeloom" kortsutasin Pjotrit nähes kulmu. "Mis sa endaga teinud oled, päris ära end vaevanud".
Pjotr vaid köhis vaevatult vastuseks. Ma ei hakanud ka haige kallal pikalt võtma. Tirisin mehikese ukse vahelt sisse, panin aukohale istuma ja kraamisin viinapudeli välja. Valasin pitsi täis ja käskisin selle kohe ära juua!

Pjotr hingas pitsi ühe sõõmuga tilgatumaks. "Ahaa!" rõõmustasin. "No näed, on parem?"
"On," tunnistas Pjotr, "vala veel?"
"Ei, enne ei vala, kui ühe halva filmi ka ära vaatad," teatasin isalikult ning tõstsin pudeli mehe käeulatustest kaugemale.

Panin siis esimese filmi peale. Selleks oli vagade Mystery Science Theater 3000 meeste tehtud "The Giant Spider Invasion". Õnnetuseks ületas see film oma halbuselt kõiki ootusi ehk oli nii halb, et läks tuhinaga mööda "nii-halb-et-juba-hea" verstapostist ja muutus erakordselt jamaks. Isegi MST3000 autorid ei suutnud oma kommentaariga kuidagi seda mürgist ollust paremaks teha. Mõne naljaka kommentaari pillasid, aga enamik juhtudel tundus, et kibelesid nemadki filmi juurest minema. (jätkub peale pilte)

 

Kui "Hiidämblike invasioon" viimaks lõppes, tundsin isegi juba ennast haigena. Kargasin püsti ja käratasin: "Nii ei saa!". Valasin pitsid uuesti täis ja valisin riiulist ühe eriti magusa filmi, mida olin muidu hoidnud erilisteks puhkudeks nagu jaanipäev, PöFBöF või jõulud. Praegu oli aga isa Pjotri tervis mängus ja mul, nagu teada, pole sõprade heaks miskist kahju. Seega suskasin plaadimasinasse "Missile to the Moon" ülevärvitud versiooni.

Muutus oli koheselt silmaga märgata. Viin voolas märksa paremini kõrist alla ja naeratusi tabas nii minu kui Pjotri näolt pea iga minut. No kuidas sa saad surmtõsiselt vaadata filmi, kuidas geniaalne teadur lendab koos kahe põgenenud kurjategija ning armastajapaari seltsis kuu peale, et seal rammu katsuda nii kivikoletiste kui sininahksete kavalate madunaistega.

Kui film lõppes, oli Pjotr justkui ümber sündinud ja lasi habeme tagant lahti vägeva kirikulaulu. Ühinesin temaga ja koos tegime pudelile põhja peale...ja siis veel kolmandalegi. Haigus aga põgenes vingudes seinaprao kaudu minema nagu peksasaanud koer.

Õnnetuseks oli püha mees järgmine päev taas tõbine. Nii nagu viinahais juurest ära kadus, oli saatanlik põrgupisik taas naksti preestri ihukarvades kinni ja Pjotr sama haige kui varemalt. Mis teha, eks ta ise ole kah süüdi. Õpetasin ju, et haigus kardab viinahaisu ja kui juua tõesti enam ei jaksa, määri vähemalt kaenla alla pisut Viru Valget ning vala sorts püksi. Aga või siis viitsis papp mu hüva nõu kuulda. Tundub, et peab varsti uuesti Pjotrit ravima hakkama. Seekord võtan ka vahva sepa Ove appi. Nii kui haigus Pjotri karvadest end lahti laseb, haarab Ove selle pihtide vahele ning suskab otse ääsile! Vot sedasi!

Õudusetendus "Teoloogiatudengi katse"

Tallinna Keskraamatukogu saalis toimub 26. jaanuaril kell 17.30 Maniakkide Tänava õudusetendus "Teoloogiatudengi katse". Lisaks sellele toimub seal Maniakkide Tänava õudusjuttude kogumiku "Euromant" esitlus. Raamatu on välja andnud kirjastus Fantaasia. Sõna saavad kirjastaja, autor ja lugejad. Tule, naudi Maniakkide Tänava õudus-performance'it ja ütle sõna sekka!

PS: Katsejänese rollis astun üles mina isiklikult :)

Dead Calm (1989)

Võtab vana laevakapten kätte ja läheb koos oma naisukesega mere peale seilama. Peamiselt selleks, et hiljutisest traumast üle saada. Nagu ikka sellistel juhtudel läheb aga kõik lörri. Justkui nimme satuvad nad uppuva laeva peale, kust ronib neile pardale üks verejanuline püstihull.

Minu arust on tehtud esiti väga suur viga näitlejate rollidesse sobitamisega. No kurat! Kes tuli selle peale, et Sam Neill mängib ontlikku vaikset pereisa. SAM NEILL! Mees, kelle altkulmu visatud pilk paneb juba väikesed lapsed nutma. Billy Zane on oma paipoisinäoga see, kes peaks olema ontlik kapten ja Sam peaks olema mõrtsukas. Vot nii oleksid asjad omal kohal. Ma muidugi saan kontrastist aru, et maniakk enamasti ei näegi välja nagu maniakk, vaid on pealtnäha tore inimene. Aga minu arust Zane ei mängi hästi seda maniakki välja. Võib-olla on asi minus. Aga ta ei tundu eriti ohtlik, pigem lihtsalt püstihull. Märatseda saab ta peamiselt, kuna tal lastakse. Siit jõuamegi veani number kaks.

Teine viga on see, et nõrk naisterahvas (Nicole Kidman) on enamus filmi maniakiga üksi. Sam samal ajal aga lapib kuskil meremiilide kaugusel lagunevat küna. Minu arust oleks palju vahvam olnud, kui Sam oleks ka nendega ühes paadis olnud ja teinud oma leivanumbrit - ehk tasapisi üha enam hullunud. Silmad lähevad üha rohkem pungi ja klaasistuvad jne. No teate küll seda vana head Sami hullumeelset nägu. Pealegi on see Kidmani mängitav naine sihuke erakordselt saamatu. Küll ei oska püssi lasta õigel hetkel või unustab midagi muud olulist. Kõvemast puust naisnatuur oleks sellise maniaki nagu siin filmis juba märksa kiiremalt üle parda
kupatanud.

Okei, samas, kui need puudused nüüd kõrvale jätta, siis paha film ka polnud. Pinevust ju oli. Võib-olla olid ootused lihtsalt liiga kõrged? 7/10