Interrabang (1969)

Kolm noort naist, fotograaf-metreoseksuaal ja pätipoiss satuvad ühele üksikule saarele. Loomulikult läheb koheselt lahti kõva intriigitsemine, vanade vaenude välja kaevamine, üksteisele käkikeeramine ja muu sihuke. Kirjeldus kõlab ju hästi aga no ei kogu jälle õiget tempot üles, pinge on lõtv, dialoog uinutav ning tegelased sellised tüütud linnavurled. Kogunisti nii tüütud, et mõtled pidevalt - "noh, kuna siis esimene neist maha lüüakse? Ammu juba aeg käes, tehke ometi midagi. Mida paganat see Giuliano Biagetti üritab? tahab ta teha giallot või soft-erootikat?".

Viimaks, peale närvesöövat molutamist, isegi jõutakse mõrvadeni. Põnevus ei kesta siiski kaua, üsna pea selgub, et tegemist oli ühe suure pettusega. Kõik laibad ilmuvad laia naeratuse saatel tagasi ekraanile ja algavad tiitrid. Ehk pool tundi lühemaks kärbituna võiks isegi tore vaatamine olla, praegusel kujul aga liiga igav jurts. 3/10

Eva (2011)

Aasta 2041, robotisajand. Robotiisenerist Alex pöördub tagasi lumisesse väikelinna, et teha seal asuva robotiülikooli jaoks üks väike töö. Mehele eraldatakse segamatuks mökerdamiseks tõsine hullu Frankensteini laboratoorium, kuskil lumiste väljade vahel ning meisterdamine võib alata. Kahjuks hakkavad aga robotimeest juba saabumisest alates segama igasugused kõrvalised asjaolud. Vanad armastused, keerulised suhted vennaga jne.

Tore väike ja visuaalselt nauditav robotifilmike, ilusasti disainitud graafilised liidesed, omalaadne ja unikaalne roboti tarkvara disainimise hololiides nt meeldis mulle väga. Maalilised vaated lumistele mägedele ja majadele jms. Mõnus oli ka näha ühes ulmekas peategelast, kes siiralt armastas roboteid. Klassikaline klishee on ikka sihuke, et peategelane ei saab robodega kuidagi läbi (enamasti mingi trauma noorusest). Kiidaks seejuures veel mõnusaid ja südamlikke tegelasi.

Nüüd aga halva poole juurde. Lugu jääb kuidagi uimaseks, pole nagu õiget kirge asjas, lõpupuänt on etteaimatav igaühele, kes lugenud Aldissi "Supertoys Last All Summer Long" ja seetõttu oleks oodanud veel mingit vimkat või keerdu loos, mida aga kahjuks ei tule, kurb.

Nuriseks veel ka tehnoloogilise läbimõtlematuse osas. Näiteks ohutu sõna robotite väljalülitamiseks on kindlalt liiga pikk ja samas väheunikaalne. Selle ajaga, kui jõuad sihukese keerulise lause välja hääldada on robo juba sinust hakkliha teinud. Minuarust oleks saanud sellest mõttest, et millised oleksid Asimovi "kolme käsu vabad" robotid, märksa enamat välja pigistada. Praegu jäi kõik natuke häguseks ja ebamääraseks.

Nagu ka see, et kas mainitud käsk kustutas robo aju täiesti tühjaks või lülitas ta lihtsalt vooluvõrgust välja? Miks mäkkejooksval robol ootamatult patarei tühjaks sai? kas suurest erutusest? Ja kas see, et insener kutsus tarkvara protsessoriks oli tõlkeapsakas?

Kokkuvõtteks oleks filmi hinne tubli 3+, igati eeskujulik püüdlik aga mitte kindlastu suurepärane. Saab veel paremini, oi kuidas saab. 5/10

Sõgedad põrsad

Kamp väikekodanlikke filmistaare sõidab oma pühepäeva-motogängiga roadtripile. Teeääres leiavad nad muidugi kõige klassikalisema nn "tõeliste motomeeste" bunkri ühes motomeestega ja trügivad
sinna sisse. Järgneb kümme minutit valusalt ebanaljakat dialoogi tõelised mehed versus alamad mehed, misjärel bunkripealik teatab suht mõistlikult, et kuulge filmistaarid - go home!

Kuna filmi veel tunnijagu alles siis muidugi filmistaarid koju ei lähe ja Travolta laseb lisaks muule ka "tõeliste motikameeste" baari vastu taevast.

Edasi hakkas mul veidi imelik, et ma sihukest jama vaatan ja kerisin jämedalt poole tunni jagu edasi kuni lõppvaatluseni.

Viimane leiab siis aset klassikalises kantrilinnas, kus baari õhkulaskmisest solvunud motikamehed tahavad filmistaaridel naha kuumaks kütta. Ent siis! toimub vanakreeka teatri klishee "Deus ex machina" - ehk  Lavamehhanismi abil laskub tragöödia lõpus alla jumal,  kes annab loole tegevuse loogika seisukohast kunstliku, kuid müüdi poolt etteantud lahenduse.

Täpsemalt ilmub välja ei-tea-kust üks uimase pilguga tsikliguru kes teatab, et kuulge tsiklistid. Teil häbi pole, te ei jaga motosõidust midagi. Jääb küll segaseks, et MIDA need mehed nüüd valesti tegid? ei pidanud karskus- ja tsölibaadivandest kinni või ei keeranud enda elukoha purustamise järel teist põske või mida?

Igaljuhul mõjub jumala ilmumine kõigile osapooltele raputavalt. Tsiklistid pöördvad silmapilkselt ümer ja tiitrite aegu võib näha, et nad saavad endale uue ja kahekordse! baari, kus vilguvad peal eredamad tuled kui enamikul Tartu ööklubidel ja kui nende maksad lõhkenud pole siis joovad seal siiamaani vastavalt tõeliste tsiklimeeste koodeksile, (mida meile lähemalt ei seletatudki). 2/10