Vahepeal vaadeldud filmid ehk multipost

Mahakaal (1993) - Elm streeti luupainaja India versioon, koos laulu, tantsu ja väga veidra näitlemisega. Samas oli omaette võlu täiesti olemas - nagu vaatas tulnukate poolt inimelu jäljendamist vms. See India on ikka üks väga kummaline koht.

JCVD (2008) - Van Damme mängib iseennast aga mitte lahedalt ja lustakalt nagu Jean-Claude Van Johnsonis vaid draama võtmes. Mulle draamad üldiselt ei istu ja seega ei meeldinud ka see film väga Eks sai ka väga teistsuguste eeldustega vaatama asutud.

Avenging Force (1986) - Ameerika kõige kuulsam ninja ehk Michael Dudikoff võitleb natsidega, kellede lemmikspordiks on inimjaht. Kaameratöö ja eelarve on olnud üllatavalt hea. Näitlemine ja stsenaarium on umbes seal Ameerika ninja tasemel ehk siis nalja saab omajagu. Lõpp läks ainult tiba kiirustamiseks. Muidu korralik märul.

Raw.Force (1982). Natsid, piraadid, hoorad, ninja-zombid, samurai-zombid, tissid, kung-fu meistrid, stripparid ja kultistid. Mõnele vähemale lavastajale oleks piisanud juba vaid ühest-kahest sellest elemendist. Selle filmi lavastaja pole aga kokku hoidnud. Või siis on ta täpselt teadnud, mida üks vaataja vajab ja üritanud seda kõike ka talle jagada. Mulle loomulikult meeldis

Salyut-7 (2017)

Pärast viimast Alieni, Lifet ja Europa Reporti oli väga värskendav vaadata kosmonaute, kes olid korralikult väljaõpetatud ning said oma tööga igati pädevalt hakkama. See mis pädev polnud oli vene tehnika, vajades isegi lõpuks kuvalda abi. Parandustööde kõrvalt tunti ka ehtsat vene ängi, joodi koos prussakaga soojenduskotis kaasa smuugeldatud viina ning kuulati Трава у домаt. Mulle meeldis väga.

PS: Kui on huvi lugeda sarnaste väikeste vaprate kosmonautide suurtest eneseohverdustest ja märkamatutest kangelastegudest siis tasub võtta ette Veiko Belialsi koostatud Me armastame maad 1 ja 2. Neis kogumikes kasutatakse väga ohtralt täpselt samu stampe, stereotüüpe jms. Esimeses eriti ohtralt, teises mõnevõrra vähem, kuna sinna Veiko otsis moodsamaid ja teistsuguseid tekste. Ehk need teemad ja see nn "paatos" on üleüldiselt vene kultuurile omane vist. Mulle nad mõõdukas koguses päris meeldivad. Annavad oma kindla ja muust maailmast eristava stiili.

Terminus (1987)

Peale "Wastelanderit" oli tahtmine midagi meelelahutuslikumat vaadata ja lootus oli, et 80nendate postapo ikka alt ei vea. Aga kuidas me eksisime... Tegevus toimub lähitulevikus ning kogu inimkond armastab palavalt segasevõitu reeglitega spordiala, kus suured rekad peavad mööda kõrbet ringi rallima. Ehk siis selline vaese mehe "Death race", kus sisupuudust üritatakse (ebaõnnestunult) korvata suurema hulga autopurustamisega. Nõrk!

The Thing with Two Heads (1972)

Valge rassistist arsti pea opereeritakse surmamõistetud neegri külge. Kumbki asjaosaline pole arusaadavalt asjade sellise käigu üle väga rõõmus. Kõige õnnetum on aga kohalik politsei, kes lõhub neid taga ajades (silmajärgi hinnates) vähemalt sadakond autot. Enamus filmi käibki tegelikult üks suurem autode kokku kolksutamine stiilis "Smokey and the Bandit" ja "Blues Brothers" ning mu üllatuseks osutus see päris meelelahutuslikuks. Ehk siis kokkuvõtteks oli "Kahe peaga asi" vähem halb film, kui oskasin oodata. Kõige koomilisem on ilmselt stseen, kuidas värskelt operatsioonilaualt põgenenud kahepeaga peletis suudab nii muuseas ka krossivõitlusel kinni panna. Vot see on juba saavutus!

Wastelander (2018)

On olemas halvad filmid ja on olemas sitad filmid. Wastelander on see teine ehk ilma mingisuguse originaalse skripti, näitlemisande ja sisemise põlemiseta tehtud käkk. Selleks, et sitt film moonduks halvaks filmiks (mida võiks juba nautida) on oluline, et vähemalt üks neist ülalnimetatud asjadest oleks olemas. Wastelander aga on nagu liiga kauaks kuuma päikese kätte unustatud õlu, mis on kaotanud igasugused meeldivad omadused ja muutunud tarbimiskõlbmatuks. Ma olen isegi näinud postapo larpe mis on paremad. Kusjuures ilma naljata! Vaadake näiteks "Hilise lõikuse trailereid" ja veendute selles ise.

Hellbound (1994)

Lisaks palestiinlastele nuhtleb Iisraeli ka üks kuri skulletiga juudikoletis. Sekkub Chuck Norris, kes asub kolli (kelle nimi meenutab mingit eesnäärmega tehtavat protseduuri) roundhouse kickidega taltsutama. Kirjelduse poolest seega päris lubav aga reaalsuses talumatult igav. Eriti kohutav on Chuckile kaasa antud nigga-sidekick, kes kujutab endast mitte karakterit vaid vinguva neegri karikatuuri. Iga kord kui see mehike suu lahti teeb tuleb sealt välja mingi ine ja häda. Lisaks on ta veel kohutavalt saamatu, toitub kuriteopaikadest röövitud võileibadest ning tundub Chucki pigem segavat kui abistavat.

Jaagup Mahkra: Mina olen veendunud, et tegelikult oli see neeger filmi põhipaha, aga keegi julgenud Chuckile öelda, et ta raundhausib valesid tüüpe.

20,000 Leagues Under the Sea (1954)

Nautilus töötab tuumaenergial, Nemo ei ole hindu vaid põgenenud vang ja vihkab inglaste asemel relvaärikaid, Conseil ei oska liigitada ning Ned Land on kohati talumatult juhm mölakas. Aga kui nüüd neist ja veel miljonist väiksemast või suuremast veast mööda vaadata polnud väga vigagi. Näitlejad ju ka head, ikkagi Peter Lorre ja Kirk Douglas.

Gosti iz galaksije (1981)

Võin ilma kiitlemata öelda, et "I have seen some shit" aga antud Jugoslaavia ulmekas suutis isegi minusugust B saasta veterani rabada. Filmi peategelaseks on ulmekirjanik, kellel võime muuta oma mõtteid reaalseteks. Näiteks suutis ta juba imikuna, hirmsas piimanäljas olles, isale funktsioneerivad tissid tekitada ja nüüd täiskasvanuna on ta kogematta (kirjandusliku kõrvalsaadusena) loonud terve tulnukate rassi. Tulnukad otsustavad tulla oma oma loojaga kohtuma ja nagu arvata võib järgneb sellele terve rodu LSD nägemusi meenutavaid stseene ja muud sugu hullust.

Isiklikult meeldis mulle kõige rohkem koht, mil tulnukate laste lahtipäästetu monstrum pulmapeole kontvõõraks tuleb, enamus külalistest maha tapab ning pime (ja ilmselt ka kurt) muusik midagi aru ei saa ning rahulikult lõõtspilli edasi tõmbab. Aga sarnaseid häid (veidraid!) kohti on siin veel ridamisi. Üks on vähemalt selge - kaine peaga ei tasu seda filmi kindlasti vaadata.