Solo Voyage (1985)

Vene vastus 80nendatele märulifilmidele. Algus on sellel tõsi küll neetult aeglane, enamus tänapäeva filmisõpru jõuaks ilmselt seeaeg juba magama jääda. Aga mida edasi seda tempokamaks tegevus läheb ja lõpp (vene eriüksuslane vs raketikaater) meeldus mulle väga. Ahjaa filmi camp huumor tuleb peaasjalikult sellest, kuidas ameeriklasi või ülde välismaalasi kujutatakse. See on niivõrd koomiline, et kohati tekib küsimus, et kas keegi filmitegijaist üldse kunagi mõnda jänkid reaalselt kohanud on.

Never Too Young to Die (1986)

Kellegil tuli vist hea mõte, et mis oleks kui paneks Dr. Frank-N-Furteri mängima 80nendate märulifilmis põhipaha. Välja tuli sellest, midagi mida on isegi raske kirjeldada. Täpsemalt on tegemis veidra ja ülevõlli campi filmiga, kus Kissi Gene Simmons mängib Hermafrodiidist lauljat, kes üritab enda kätte saada arvutiprogrammi, mis võimaldab muuta usa joogiveevarud radioaktiivseks (See, miks usa veevarustus on üldse sellise võimaluse ehitanud jääb saladuseks). Teda asub takistama mingi ameerika James Bondi analoogi alles keskkoolis käiv poeg ja tema isa ex-partner. Ma rohkem seejuures ei kirjeldakski ning laseks parem piltidel enda eest jutustada. Üks on vähemalt kindel - tänapäeval enam selliseid filme seksuaalvähemustest teha ei saa.

Ahjaa kurja teadlase rollis astub üles Robert Englund.

Repo Man (1984)

Vot see oli ikka psühhedeelia isa. Puhtalt maniakaalsetest narkolaksu all olevatest punkaritest ja sügavalt häiritud tegelastest koosnev kaader, ajab taga autot, mille pagasis on üliradioaktiivne tulnukalaip (ainuüksi pagassi avamine tapab kõik lähedalseisjad). Samas on filmi jaburas irratsionaalsuses ka omamoodi tugev võlu - nagu narkotrip ilma narkota või palavikunägemus ilma gripita.

Tremors: A Cold Day in Hell (2018)

Burt Gummer on üsna otsa jäänud. Veedab suure osa ajast haigevoodis ja hädaldab terve film nagu vana mees. Mõned head kohad sellega siiski on, näit kuidas ta ühes käes tlguti ja teises automaat perselõhestajaid nottima läheb aga muidu näitab filmisari tugevaid väsimuse märke (pole ka mingi ime, arvestades kaua ta kesknud on). Võibolla olekski Gummeril viimane aeg väärikalt pensionile jääda?

Top Knot Detective (2017)

Hõffi programmijuht Helmut Jänes paistab tundvat mu maitset minust endast paremini, sest ilma tema soovituseta oleksin ilmselt antud teose vahele jätnud. Nüüd aga käisin vaatamas ära ja sain elamus ehk minujaoks konkurentsitul parim HÕFFi film. Stiililt tegemist võltsdokumentaaliga väljamõeldud 80nendate samuraisarjast (stiilis Shogun assassin) kus suurepärane komöödia segatud hea mõtlemapaneva draamaga. Põhimõtteliselt nagu the Room ja Disaster artist üheks looks kokku miksitud. Kindel soovitus kõigile vanadele ninjafilmide (aga ka lihtsalt Jaapani kultuuri) austajatele.

Podzemelye vedm (1989)

Psühhedeelne Vene ulmefilm, kus kosmiline spetsnaz võitleb koos pisut Die Anwoordi lauljat meenutava tsiki abil nii dinosauruste, neandertaalide, kui tulnuk-robotitega. Võrreldes jutuga üsna allikatruu ekraniseering, kus peamiseks erinevuseks hämmastavalt palju puist märulit sisaldav lõpplahendus. Ilmselt olid filmitegijad just värskelt Conanit või mõnda muud ameerika märulit näinud ja leidsid, et ega nad saa kehvemad olla. Kokkuvõtteks üsna lõbus vaatamine, ei kahetse aga teistkorda enam ei viitsiks.

Aapo Ilves: Marina Lentova oli selles filmis 30-aastane juba, poleks arvanud. Muljetavaldavalt pika filmograafia ja traagilise saatusega naine, muuhulgas mängis Ninat filmis "Need vanad armastuskirjad"

Maniac Nurses Find Ecstasy (1990)

See film on nagu pornofilm ilma pornota. Päris tõsiselt! kogu näitlemine, kaameratöö ja loo kulgemine meenutab mõnd fetish-pornokat. Lugu (niipalju kui seda jagub) on iseensest mitteametlik järg Ilsa, She Wolf of the SSile. Lisaks meenutab tegevuskoht hämmastavalt tugevalt Eestit. Võttepaigaks võiks vabalt olla Tõrva mõis ja suurem osa kohmakast veristamisest tundub toimuvat suvalises kohalikus võsas. Oli see kõik lõpuks ka meelelahutslik? Jah, tegelikult isegi oli. Kohmakate näitlemiste või väga juustuste loopöörete üle sai korduvalt naerda. Sellest hoolimata paneksin südamele, et antud film on kindlasti vaid tõsisele friigile. Või siis kui on tahtmine endale ja oma lähedastele tõestada, et The Room pole tegelikult ligilähedaseltki maailma halvim film. Aga kui lähedased pärast sellise filmi soovitamist otsustavad minema kolida siis mind ärge süüdistage. Kust seda kohutavat jurtsu saab? Mina sain torrentist aga HÕFFi sõbrad saavad seda peatselt vaadata ka Haapsalus :)

The Death of Stalin (2017)

Väga hea must komöödia. Üheaegselt nii naljakas kui ka hirmuäratav, sest kui uskuda Müstilist Venemaad oli kremlis toimuv täpselt nii haige-sõge-hullumeelne kui filmis. Tegelikult oli reaalsus kohati isegi veidram, kui filmitegijad julgesid näidata. Näiteks nõuab Stalin filmi alguses salvestust raadiost kostvast kontserdist, kuid et otse üle kantud esinemist ei salvestatud, pannakse muusikud kogu kontserti uuesti esitama. Kui dirigent kuuleb, et kontsert tuleb spetsiaalselt Stalini jaoks uuesti ette kanda, minestab ta ja kukub end oimetuks, mistõttu tuleb kiiresti uus dirigent leida. "Tegelikult oli dirigent, kelle nad kohale tõid, purjus," rääkis Iannucci LBC Radiole. "Nii et nad pidid tooma veel kolmanda dirigendi. Aga ma jätsin selle välja, sest keegi ei usuks, et see võinuks tõsi olla."

Ajalise liiniga on iseensest küll vabalt ringi käidud (reaalselt oli Berial märksa rohkem aega) ja 1957 tuli veel Malenkovi, Molotovi, Kaganovitši katse asju tagasi pöörata aga ilmselt oleks film kaotanud enda löövuse, kui oleks hakatud venitama. Mis puutub näitlejaisse siis olid need ka kõik viimase peal, eriti Steve Buscemi Hruštšov.

Ahjaa venelased otsustasid filmi ära keelata, kuna see määrib nende mälestust Suurest Võidust.