esmaspäev, 22. detsember 2008

Valgus Koordis (1951)

Eesti esimene värvifilm siis, kuigi natuke poolikult kuna tehtud Lenfilmi nimeall ja rezisöör saadeti Moskvast kohale. Näitlejad ja tegevuskohad aga samas ikkagi eht kodumaised. Film algab vene punaarmeelaste Eestisse saabumisega, koos nendega jõuab kodukülla Koordi tagasi ka sangar-vägilane Runge, keda mängib noor Georg Ots, keedes soovist uut elu üles ehitama hakata. Himu on tal nii suur ,et vaevalt saanud rongist maha haarab esimesena ühelt ätilt põllult adra ning kukub kündma, kündnud paar meetrit hakkab aga mulda sõrmitsema . Meil tekkis Blondiga juba hirm ,et järgmisena hakkab ta selles veel püherdama, kraevahele-püksi toppima ja sööma. Õnneks seltsimeeste abiga ta siiski rahuneb. Ja asub talu-kodu looma/ehitama. Varsti avastab ta aga koos teiste külameestega ,et vanaviisi enam ei saa. Tuleb teistmoodi teha. Tuleb kolhoosi luua. Ja nii asuvad nad üheskoos iseseisvalt ühistut kokkuklopsima. Siin astub neile vastu suurtalupidaja koos enda natsidest-metsavendadest käsilastega ja tekib terav konflikt. Mingihetk puhkeb lausa metsiku lääne stiilis lahing. Lõpeb see siiski mõlemale pooltele ohvriteta ja kulak saadetakse karistuseks venemaa (näidis)kolhoose vaatama mis mehe täielikult ümber kasvatab. Nii ,et hea sõna võidab võõra väe (kuigi mis karistuse metsavennad said me ei näe). Tegemist on üdini propagandistliku filmiga - sotsialistliku muinasjutuga. Ei väsita näitamast kui palju inimeste heaks teeb komminism, üks muhedamaid kohti filmis on kui Runge loeb sõpradele-perele ette vene sõbra kirja kes räägib kuidas neil teeb kolhoosis juba kõiki tööd elekter ja puhkamas käivad klubis. Pime vanamees saab samuti tänu nõukogude korrale ja meditsiinile nägijaks. Tänapeval võibolla selle sümbooltset tähendust raske mõista sest tollal oli poolpimedaid vanainimesi palju. Eks paljud said muutunud korrale tõesti ka abi. Filmi üheks läbivaks teemaks on aga soo. Juba rongis tuntakse muret soode saatuse üle ja leitakse ,et ega inimese ramm neile peale hakka. Hiljem näidatakse veel külameest keset sood labidaga müttamas nagu kratt, kes üritas liivast köit teha. Ning filmi ja kommunismi tippsaavutuseks ongi lõpp kui kogu küla ühiselt võimsate hiigelmasinatega sood üksmeelselt kuivendab, millele järgneb pompöösne tantsupidu stalini pildi all. Ma ei kujuta ette kuidas seda filmi juba tollal suudeti tõsiselt võtta ja kinos naeru tagasi hoida (naerda kindlasti ju ei tohtinud). Toimuv on ju täielik kommunismi naeruvääristamine. Ma usun ,et tänapäeval ei suudetaks paremalgi tahtmisel niivõrd head campi paroodiat teha kommunistlikust korras kui tolleaegsed ise sellega tahtmatult hakkama said. Ma kohati naersin nii ,et õhust jäi puudu. Kõigi nende tobeduste peale ei ole võimalik ju vihastada kuna see on nii siiralt ja ülepingutatult-mängitult tehtud ning kogu dialoog täiesti ajuvaba. Film on justkui kirjutamata peatükk Andrus Kivirähu Ivan Orava seiklustest. Absurdi hulk ja naljad on täpselt samasugused. Poleks imestanud kui vana sepp oleks ise kaadrisse korra eksinud. Ka kulaku venemaale saatmine meenutas Ussisõnades külavanema Rooma saatmist. Mõlemad tagasipöördunud mehed olid nähtust põrmus ja uue korra tulised fantaatikud. Lisaks Kivirähule meenutas Valgus Koordis mulle väga hiljutivaadatud Things to Come (1936) Ülesehituselt väga sarnane film. Samaoodi sõja lõpp, vana korra jäänukid osutavad haledat viimast vastupanu millele järgneb ülesehitustööd ja tehnika võidukäik. Ei pannud vaadates kohe tähele ,et tegelikult oli antud Ameerika filmi tulevikuühiskond rangelt kommunistlik. Lausa huvitav ,et vene kinolevi seda filmi ei hankinud ega ringlusse lasknud. Kuna hea traditsiooni kohaselt oli meil Blondiga ka väike viskipudel laual avatud siis võtsime alguses joomise parooliks selle kui keegi ütleb "Seltsimees", õnnetuseks selgus väga kiirelt ,et pudelit selljuhul suult võtta ei saakski. Valisime järgmiseks kui näidatakse Stalini portreed või mainitakse ta nime. Seda oli ka liiga palju. Võib ainilt imetleda kuivõrd osavalt on pidevalt suudetud kuhugi nurka isakese portree sokutada, ja kui portreed pole siis lihtsalt peategelane loeb stalini teoseid või siis mainitakse jutuseas stalinit. Isegi õues toimuvale kolhoosi miitingule oli Stalini büst veetud. Näitlejatele oli aga täpselt seletatud kuidas nad peavad kõndima ja astuma ,et vaadet ära ei varjaks. Kuna olin eesti raadio müstilise venemaa kuulamisega just hiljuti jõudnud ka saateni "Stalin ja kinokunst" siis tekkis huvitav küsimus ,et kas isake ise kah on seda filmi näinud? Tundub üsnagi tõenäoline kuna ilma tema loata midagi eetrisse ei lastud. Istus enda Kremli erakinos, rüüpas mineraalveega lahjendatud veini ja muheles igakord kui teda mainiti. Tema seljataga istuvad Molotov ja teised ehk olid selle samuti valinud enda parooliks millepeale juua. Kaameratööga seoses tuleks kiita veel väga südamlikke maalitud taustu, Koordi kohal valitseb igavene päikeseline ning sinine taevas mida vaid kulakud ühe korra suudavad varjutada. Selline ülevindi soojus on mõnusaks kontrastiks tänapäeva eesti filmidega, kus kõik masendav ja hall tundub mulle olevat samavõrra ülepingutatud. Muide, tegemist väga eesrindliku saavutusega kinokunstis sest 1951 valmib ka esimene Jaapani värviline mängufilm, soomlased jõuavad selleni alles 1956. aastal. Kehvik, traktor ja hapuksläinud piim Traktor saaremaalt Kangelane kulaku kannust ei joo Okupatsiooni margad Kulakud Kamar ja Känd Ole nüüd vakka, sõdur on jõudnud koju, sellest peab arusaama. 11/10 (Konkurentsitult parim eesti komöödia mis jätab kõik teised kilomeetrite kaugusele maha, kohustuslik vaatamine neile kes heast huumorist lugu peavad)

Castle Freak (1995)

Stuart Gordon - Jeffrey Combs tundub olevat horrorimaailmas üks väga edukas kombinatsioon sest niipalju kui mäletan pole nad mulle pettumust küll kunagi valmistanud. Nautisin isegi nende Necronomiconi täiega. Võiks ju küll näppu viibutada ja noomida selle eest mida mehed on Lovecraftiga enda filmides teinud, kuid kuna tulemus on niivõrd hea must huumor siis pigem ei tee seda. Ka Castle Freak pidavat Lovecraftil jutul põhinema kuid pole antud lugu ise lugenud ning seetõttu ei oska ka mingeid paraleele tuua. Ühes vanas Itaalia lossis elab kuri vastik vanamutt. Kunagi maailmasõja ajal kui ta oli veel noor, kaunis ja ärahellitatud naine, tekkis tal romaan sõduriga kellest ka rasedaks jäi. Sõdurpoiss ei tahtnud abielust aga midagi kuulda ja põrutas peale sõda kodumaale tagasi. Hullunud naine pani seepeale nende poja lossikeldrisse kongi lukutaha ning käis teda süstemaatiliselt iga päev enne lõunasööki kettidega nüpeldamas-sandistamas. Muti viha on nii suur ,et kuigi vaevu liigub ja on hingeheitmise äärel jaksab siiski end veel filmi alguses enne oma surma keldri vedada ,et pojale viimane tubli keretäis anda. Lossi pärib hiljem, segastel asjaoludel, Combs koos naise ja pimeda tütrega. Nad kolivad ka peatselt sisse teadmata midagi sealsest kongielanikust. Nagu internetis kirjutatakse siis võttepaigaks kasutatud lossi ei valitud mitte enda välimuse sobilikuse pärast vaid kuna ta kuulus filmi produtsendile. Ja ,et eelarve oli väga pisike tuli selline asi muidugi taeva kingitusena. Hea tava kohaselt asub kohe kindluse jalamil ka maaliline külake ebauskliku maarahvaga. Combs on ise alguses küll enda pereprobleemidega liiga hädas ,et ümbritsevat ilu või kindluse võlvide all ringikolistavat koletist näha. Tema aastatetaguse joomisprobleemi tõttu on saanud surma nende poeg JJ (maakeeli Hota-Hota mis tekkis kohe ohtralt insaid nalju). Naine pole sellest siiani üle saanud ja tülitseb jätkuvalt mehega nii ,et irooniana on pime tüdruk esimene kes keldrielaniku avastab. Väljapääsenud olevus ise on puhtalt seksipeal väljas, õnnetuseks piirduvad ta teadmised vaid puripurjus Combsi veinikeldris linnakese prostituudi kallal nokitsemas nägemisega. Netist mitmeid arvustusi lugedes olen üsna üllatunud ,et Castle Freaki nimetatakse täiesti huumorivabaks. Tõsi on ,et päris sarnasel kujul ülevindi nalju polnud nagu näiteks Re-nimatoris kuid väga musta ja teravat campi huumorit on minuarust ohtralt. Väike valges rüüs ja ahelatega lossivaim, Combsi joomisprobleemid või seiklused all külas suutsid meid Blondiga küll päris korduvalt naerma ajada. Lisaks olid lõbusad veel vaese Combsi vahelejäämised naisele, veinikeldri avastamine ning ebasõbralik politseiametnik ja veel palju muud. Kuna tegemist on ikkagi Stuart Gordoniga siis splatteri monendid on otseloomulikult samuti olemas ja nendest mõned on ka suhteliselt karmid. Kuid üldiselt pigem paroodia kui tõsine shokeeriv draama. Eelistaksin ka ise ,et erootika ja horror oleksid siiski järjestikku mitte ühekorraga. Alkohooliku unistus Kohalik seadusesilm üritab tulutult prostitusioonile piiri panna 7/10

kolmapäev, 17. detsember 2008

Gumnaam (1965)

Ma arvan ,et paljud teavad Ghost Worldi alguses telekas mängivat äärmiselt kahtlast India muusikapala mille saatel peategelane Enid mööda tuba ringi keksib, kindlasti palju vähemad teavad aga ,et see on tegelikult lõik 1966a põnevikust nimega Gumnaam. Mina ka ei teadnud. Otsisin mingil põhjusel seda toredat laulu netist ja sattusin täispika filmi otsa. Nagu internetist lugesin siis olekski film arvatavasti unustusse vajunud kui GW poleks sealt ühte lõiku kasutanud ning sellega sattus Gumnaam (tõlkes lost one) põhjendamatult suure tähelepanu alla. Võib täiesti julgelt öelda ,et Mohammed Rafi lugu We should get to know each other on selle ligi kolmetunnise filmi parim koht. Edasine on kahjuks üsnagi veniv ja lame - Agatha Christie Kümme väikest neegrit India versioon kus vahepeal tantse ja laule, tolamängimist ja romantikat. Kui on palju viskit ning elevandi kannatus siis võib vaadata, minul ei jätkunud neid kumbagi päris lõpuni. Süüdi oli ka see ,et umbes tund enne lõppu kadusid filmilt subtiitrid ära ja mu India keel on rooste läinud. Kerisin siis lihtsalt jutukohad edasi, vaatasin paar huvitavamat tantsu-laulunumbrit ja selle kes mõrvar on. Sisust: Lennuk koos kuue reisijaga teeb väidetavalt mootoriprobleemide tõttu hädamaandumise eksootilisele saarele. Peale seda kui reisijad ja üks piloot (silmnähtavalt tulevane kangelane filmis ) väljuvad tõuseb lennuk taas õhku. Mõningase ringiuitamise järel leiavad hädalised luksusliku hotelli, kus elab vaid üks kahtlasevõitu teener kes tundub olevat neid juba oodanud kuid mingit mõistliku seletust, mis täpsemalt toimub, temakäest ei saada. Varsti sureb salapäraselt esimene reisijatest ning metsast on kosta salapärase heledahäälse naise laulu. Oma momente, pean tunnistama, filmil siiski oli (muidu poleks vist jaksanud niigi kaua vaadada) ja peale kõige tuntuma algusloo meeldisid mulle veel kaks: Kui üheks peategelaseks olev Miss Kitty rannal uskumatult koomilise peene häälega laulab, seejuures koomiliselt tantisdes ja siis kui neiud vana alkohooliku läbi filmi kestnud keelitamise tulemusena end umbe tõmbavad. Tegelaskujud olid isegi esimene tund päris humoorikad ja värvikad. Välja arvatud küll Hitleri vuntsidega arengupeetusega kloun kes lossis teenri kohuseid täitis. Tobe veiderdamine hakkas tasapisi nimelt häirima, aga selline tegelane nagu kuulnud olen pidi India filmides olema suisa kohustuslik element, kohe peale laulude muidugi. Üks paksuke liikus veel millegipärast ringi temale mitu numbrit väiksemas kleidis. Kiita tuleks kindlasti kirevaid ja suurejoonelisi võttepaiku, neile oli tugevalt rõhku pandud ja sooja eksootilist maad oli külmast toast tekisisse mässituna lausa kosutav vaadata. Kui pikkust oleks poolevähem olnud, paljude igavate india laulude asemel aga veri ja giallo meeldinuks arvatavasti väga. Või kui laulunumbrid oleks olnud kõik sellised nagu esimene. Kaks romantilist liini venitasid ka pikkust ja igavust filmile otsa. Soovitan igaljuhul kindlasti vaadata laulunumbreid youtubest aga filmi ennast aga pigem vältida. Metsavana pisut vanemana Tossati filmis meeletult Ja see mees oli stabiilselt lihtsalt täis Kaks äärmiselt kahtlast meest Kui ööklubid oleksid praegu ka sellised siis veedaksin neis kõik reedeõhtud 5/10