neljapäev, 18. veebruar 2010

Von Richthofen and Brown (1971)

Punasest parunist on Mannu küll pohmalahutajas juba päris ülevaatlikult kirjutanud ning kõik asjassepuutuvad - puutumatud sõnad mis selle kohta sobiksid öelda ära kasutanud aga no proovime ka omaltpoolt väikse panuse anda.

Sellesmõttes tuleb temaga nõustuda tõesti, et Parun on väga hästi esimeses maailmasõjas valitsenud mentaliteeti iseloomustav film. Pean silmas seda kuidas paljud suuremad ja pisemad väejuhid üritasid sõda ajada ikka vastavalt traditsioonidele, vanadest raamatutest õpitud tarkustele ning mingile müstilisele autundele. Ehk siis tööstus-insenerikunst oli kohati inimeste mõttemaailmast parasjagu kaugemale lennanud ja aja möödudes tuli sõjameestel teha mitmesuguseid valusaid avastusi ning järelandmisi.
Nii üritab Richthofeni punt ka esiti erilisi väljavalitud kangelasi või ümarlauarüütleid mängida. Kehtivad kõikvõimalikud kirjutamata seadused ning on lausa ime, et neil päris oma salajast käepigistust või sõrmust pole. Üks  mõnusamaid kohti on kui staabist antakse käsk lennukid moondamisvärviga mäkerdada kuid Parun ajab rinna kummi ja käratab, et rüütel end lahinguväljal ei peida ning võõpab enda tiivulise ratsu protesti mõttes leekivpunaseks. Tasapisi see kõik aga mureneb, paadunumad "rüütlid" leiavad ükshaaval enda otsa ja aumeeste moraal kaob ajaloo prügikasti. Filmis on selleks olulisemaks murranguks kui britid otsustavad sakslaste lennuvälja koos seal sisalduvaga maatasa teha ning millepeale viimased ei taha loomulikult võlgu jääda.
Seal ürituses leidub kahjuks ka filmi üks nõmedam stseen. Ju polnud aasta ikkagi veel päris see, et oleks võidud ilma natsismivihjeteta või inimlike sakslaste kujutamist lubada. Nimelt näeb seal noort Göringit punase risti töötajaid tulistamas ja rahulolevalt irvitamas. Eks see Göring oli jah üks paks narkomaanist siga aga siia filmi tundus see stseen ülepingutatud propaganda eesmärke teeniv natsivihje. Muidu aga üllatavalt korralik ja realistliku mulje jättev sõjafilm. Ka lõpp oli tehtud ilma liialdustesse laskumata lihtsalt, jäetakse ära isegi tuntud müüt millejärgi Parun peale kuul kopsus maandumist kaput sosistab.

Õhuvõitlused on tänapäeva mõistes lihtsakoelised kuid vaatemängulised, pigem on liige eriefektide, näiteks aegluubis võtted jms, puudumine isegi plussiks kuna jätab toimunud dogfightidest realistlikuma mulje. Ahjah, nagu filmi ametlik nimigi viitab antakse teatud ajavahemike järel kantakse kaamerapilt üle vahva saksa lenduri tapjale ehk Captain Arthur "Roy" Brown'ile, midagi väga mõistlikku ta seal kaadris küll teha ei oska ja peamine aeg vaataja pigem ootab kuna ässad kokku lastakse ja juhuslik Browni kuul Von'i läbi naelutab, kuid eks intriigi loomises on vaenlane vajalik tegelane ja Inglaste leeris toimuv lisas pildile kindlasti mitmekülgsust. 8/10


Kirglik jahimees trofeed korjamas

teisipäev, 16. veebruar 2010

Sara (1997)


Ma pole ise tegelikult kunagi saanud õieti aru paljude meeste huvist endast 10-20 aastat nooremate neiude vastu. Eks nad on muidugi kenamad ja siledamad, aga ega siis kurat saa kogu aeg nugise moodi linade vahel ka nagistada, mingi hetk peaks ka muu tegevusega aega sisustama ja siis selgub ikka, et mida selle naiivse veel väljakujunemata isiksusega nii väga rääkida on. Mul tutvusringkonnas leidub ka mitmeid vanemaid härrasid, kes liiguvad ringi koolitüdrukutega. Alguses võib neid jah kadeda pilguga vaadata, aga seda vaid seni, kuni temake pole suud avanud ja hakanud enda suurt tarkust ja elukogemust välja näitama, lisaks paistab nende
neiudega igavene häda olevat ka ses mõttes, et ei tea nad kunagi, mida tahavad, ühel hetkel on jah meeletu kirg ja kuum armastus, aga järgmine hetk tekib tal himu juba mõnd nooremat kutti mekkida ja sarvi maha joosta.
Selle märuli põhiteemaks on samuti alaealise ja vanema härra armastus. Peategelaseks on nimelt endine eliitsõjaväelane ja praegune parm Leon, kes saab ülesande kohaliku oligarhi 16-aastase tütrekese järele vaadata ning teda kenasti kooli ja tagasi sõidutada, kuid kelle enesekindel tsikk kiirelt ümber sõrme keerab ja oma võludega alguses vastu puikleva keskeakriisis topsisõbra armunud koolipoisiks muudab.
Pean tunnistama, et paaris kohas oli ärahellitatud neiu enda hoolimatu "saan mida tahan" suhtumisega suisa vastumeelne. Ülinaiivne ja endale mitte hetkekski sellest, palju sitta ta kokku keerab, aru andev laps. Samas ei saa ma öelda, et oleks kogu seda draamat kivinenud südamega kõrvalt vaadanud ja nilbeid nalju visanud. Just need peategelaste inimlikud nõrkused ja pahed tõid lähemale ja panid kaasa elama. Muhe ja mõnus kuju oli minu arust ka isake ise, sain temast ja ta vihast täiesti aru. Aitan ühe jota maast üles, usaldan teda ja see töll hakkab mu alaealist tütart noolima. Põhilised ebasümpaatsed tegelased olid hoopis maffiabossi alluvad. Parajad jobud ja pussyd kes olid Leoni peale lisaks armukadedad, et mees nii kiirelt karjääri tegi ning hakkasid viha välja elama, kuigi käsk oli algul mees metsa viia ja läbi nüpeldada; nii tuuakse sisse veel kättemaksuteema ning keeratakse vinti üle.
Hindaks filmi kui kõvasti üle keskmist, poolepeal venis armulugu ehk tsuti liiga pikaks, aga eriti see ei häirinud. Esimene pool oli lisaks täidetud paljude pisikeste mõnusate naljadega, mis võtsid sageli muigama. Märul oli aga lavastatud igati kvaliteetselt. Asjalik ja tunduvalt erootikarohkem Poola versioon Luc Bessoni "Leonist", oletan, et küllap on siin lisaks mingid seosed Kubricu "Lolitaga", aga kuna ma nimetatud filmi ei ole näinud, ei oska kindlalt midagi öelda. 8/10