kolmapäev, 25. august 2010

Purojekuto A-ko (1986)

Minupuhul töötab reegel, et kui film igav on siis ma ka vaikselt tukkuma hakkan. Põneva filmi puhul olgu kasvõi mitu viimast ööd magamata aga jälgin toimuvat ikkagi teraselt ning pärast on pea sedavõrd mõtteid täis, et istun veel mitu tundi arvutitaga ja nokitsen midagi - nt kirjutan blogi. Igava filmiga aga toimib raudne reegel, et esimesena läheb mõte uitama ja kui endiselt pole ekraanil midagi mis mõtte tagasi oma rööpasse kisuks siis läheb järgmisena juba vaim rändama ehk liikuv pilt areneb sujuvalt unenäomaailmaks ümber.
A-Ko oli ka selline anime, et pane või nööpnõelad silmade alla nagu tehti Dario Argento "Operas". Supervõimetega koolitüdrukud jooksid edasi tagasi, mingid kurjad intergalaktilised pätid ajasid omi asju, kuskil kõrgel tiirutasid mingid hävitajad. Kõlaks justkui midagi väga lahedat aga kuidagi hingetu ja tühi oli see sagimine. Poole filmi pealt hakkas juba rohkem ajuenergiat kuluma sellele, et end üleval hoida kui, et ekraani rabelemist jälgida. Üks ere moment lõpuks jäigi kõigest meelde - stseen kus peategelasest tüdruk õhus ühelt raketilt teisele hüpleb. See andis jõudu silmad unenägudest lahti rebida ja lahtiseksjääva lõpuni vastu pidada.
Tõenäoliselt pole minus lihtsalt seda õiget hentai-anime soolikat, sest üldiselt on netiarvamused äärmiselt positiivsed. Ka Trash on olnud oma blogis kiidusõnade puistamisega väga helde.  Minul aga ei suurnud aluspükste vilksatamine, koolirivaalitsemine ega mecha action kuidagi verd soontes kiiremalt pumpama panna. Eh, mehed, otakut minust küll kunagi ei saa. Muidugi jääb alati võimalus, et magasin selle anime parimad kohad lihtlabaselt maha aga nähtu põhjal raske südamega 4/10

Asendamatud vanad peerud

Kalver näe viimati kurtis, et ehe stiilpuhas 80ndate märul, mis tal omal ajal mehistuda aitas ning karvad rinnal kasvama pani, on päris välja surnud. Endised kondiväänajad-ninaluupurustajad on kõik parajad tudisevad vanamehed ning viimases hädas pannakse kondiseid emopoisse möllu tegema.

Nii vist tundis ka Sylvester Stallone, kes ajas seetõttu vana kamba kokku ja lavastas ühe õige vanakooli märulifilmi.  Kohal on oma ala tunnustatud spetsialistid. Isegi Mürtsuneeger piilub ukse vahelt sisse ning teeb küll lühikese, aga lõbusa ja eneseirooniast pakatava stseeni, kus ta koos Stallone'i ja Bruce Willisega törtsu lõõbib. Kusjuures "Itaalia täkk" on ise justkui uuesti sündinud, ei tea, kas mingi salajane vitamiinidiiet või mis. Ei saa kohe võrreldagi mõne aasta taguse "Ramboga", kus Stallone tundus enamus filmi justkui kange selja- või neeruvalu käes piinlevat. Siin oli mehel kogu film nägu nalja täis, jagas lahkelt onlinereid e "rebimisi" paremale-vasakule, õpetas kolleege ning ei kartnud kätt külge panna, kui vaja mõni diktaator õhku lasta või pisut autoga Dolph Lundgreni rammida.
Ehk siis oli näpuotsaga homoerootikat, kus vaba aega veetvad musklihunnikud meestevahelist sõprust ülistavad ning seda vaid lörtsida oskavaid naisi kiruvad. Laibaloenduse mõõdik pöörles nagu ventilaator, sest kahuriliha raiuti justkui metsas noort võsa ühe-, kahe- ja kümnekaupa. Iga veteran sai võimaluse suures plaanis paar tosinat õnnetut palgasõdurit talle omase stiili ja naljade saatel põrgu saata. Kilde puistas iga karm mees kohustuslikus korras samuti vähemalt kolm-neli tükki. Tobe poliitiline sisu oli ka paigas. Lõpus küll otsest aatomiplahvatust ei toimunud, kuid toimunud tulevärk andis plahvatusjõu kogusummas tõenäoliselt ühe pisemat sorti tuumapommi kokku küll. Saar värises oma alustaladel, paha kindrali baasist ei jäänud kivi ka kivi peale ja tõenäoliselt ei kasvanud seal vähemalt kümme aastat rohuliblegi.
Kui halb see tegelikult oli? Absoluutselt ei olnud halb. Mõnus ajaviitefilm/komöödia, mis pettumust ei valmista, sest seda, mida traileris välja reklaamitakse, ka topeltkoguses näha saab. Neile, kes noorena ikka "Rambot", "Predatorit", "The Rocki" jms filme ikka endale kalliks pidasid, võib julgelt soovitada. Loodetavasti annab see ajuvaba, kuid see-eest munadega märul julgust ka teistele filmitegijatele suunduda tagasi algupärastele märuližanri radadele, uut järelkasvu on aga hädasti vaja, sest kuigi mehed hetkel näitasid, et rokivad endiselt võimsalt, siis ega nad aastatega nooremaks muutu. Stallone tundub olevat sellisest materjalist, et ta roniks kui vaja isegi karkudel märulit tegema, aga on's see siis seda väärt. Talente leidub meil isegi Eestis, Marek Kalmus näiteks, kes sedavõrd hakkamist täis, et väntas ise kodukaameraga ühe filmijupi valmis, produtsentidel vaja vaid käsi välja sirutada ning maas vedelev talent üles korjata. 8/10
Isegi Onu Kalver on sobivam märulikangelane kui nii mõnigi uute filmide staar.

esmaspäev, 23. august 2010

Dead Leaves (2004)

Vaevalt on amneesias vaevlevad peategelased (punase silmaga punk-neiu ning televiisoripeaga hüperaktiivne kutt) tutvunud. Kui nad on juba ärandanud auto, kistud verisesse tagaajamisse ning saadetud kuu jäänustele ehitatud düstoopilisse high-tec vanglasse. Seal suudab paarike sama kiirelt võita enda raju seksiga kaasvangide tunnustuse, organiseerida ülestõusu, sõbruneda terve rea veidrate mutantidega (üks neist kannab nt hea vihjena Tetsuole hiiglaslikku puurikujulist riista) jne-jne. Pöörane tempo ei lange viiekümme minuti jooksul hetkekski, pigem kogub tuure juurde. Autorite fantaasia tundub olevat ammendamatu. Järjest tuuakse esile uut nihkes musta huumorit, veelgi veidramaid olendeid ja pöörasemat hüpervägivalda. Joonistusstiil on kiire, ülepingutatud, nurgeline ning punk. Seejuures just tänu meeletule tormamisele ei märka pea kordagi tõsiasja, et süzeed pole filmis õigupoolest kopikagi eest...

Aga mis ma ikka mölisen, las pildid teevad parem oma töö ja jutustavad minu eest. 8/10