Buio Omega / Beyond the Darkness (1979)

Armukade kuri koduabiline läheb voodoo preestrinna juurde, et see aitaks hävitada silmarõõmu tüdruku ja ta saaks noormehe endale. Ootamatult aga pöörduvad asjad tema kahjuks, kui topisetegijast nooruk otsustab tüdruku laiba välja kaevata ja temast endale igavesti säiluva pruudi meisterdada.

Ütlen etteruttavalt ära, et "Frankensteini" filmiks käesolev kinopilt ei osutu, kuigi võiks arvata, et topis ärkab taas ellu. Pigem on tegemist nekrofiilse sarimõrvarilooga. Noormees nimelt päris laibaga seksida ei söanda, samas aga ei suuda tavalised tüdrukud tal enam lippu vardasse tõmmata. Lahenduseks on see, et seksi käigus peab topis kuskil nähtavusraadiuses viibima. Noortele neiudele selline vaatepilt otse loomulikult väga erutavalt ei mõju. Kurjale esoteerikahuvilisele naisterahvale, kes neiu surmas süüdlane, ei meeldi sarnane asjade käik samuti teps mitte. Mõelge ise, suure raskusega kõrvaldatud konkurent on tagasi ja tekitab vaat et rohkemgi tüli, kui ta seda elavana suutis. Lisaks ilmuvad välja uudishimulikud politseiuurijad ning põõsastes luurab vahetpidamata kartmatu surnuaiavaht.

Tuleb tunnistada, et nii võigast inimeste retsimist pole näinud mõnda aega. Ekraanil viibib tõsine topisetegijate, balsameerijate ja lihunike perekond. Ajusid imetakse torude kaudu välja, pakse naisi raiutakse juppideks ning lahustatakse happevannides, noortel neiudel rebitakse kõrist tükke lahti ja pärast põletatakse neid ahjus poolelusalt jne. Mu kaaslasel tekitas korduvalt tahtmist silmad ekraanilt pöörata.

Tegelaste endi käitumine ei rajane loogikale (üllatus-üllatus, enamuses Itaalia õudustes ei tundu ta seda tegevat). Näiteks on üsnagi arusaamatu, miks kanepilembene hääletaja lossi kaasa toodi? Rapiti lõppeks lihtsalt ära. Üsna puust ja punaseks tehakse vähemalt sellega fakt, et vastu sohvri tahtmist pole kunagi mõtet auto peale ronida. Vähemalt itaalias. Mina pärast seda filmi mõtleks ikka mitu korda, kas julgen öisel ajal tee äärde pöialt viskama minna. Endiselt ei tekita seadusesilmades ka mingeid küsimusi nurgas lösutav personaalne krematooriumiahi.

Lemmiktegelaseks on konkurentsitult Võigas mutt. Kõigele lisaks andis ta vahepeal noormehele ka rinda, kunagi olnud äkki ema asemel? See seletaks. Temaga oli noorukil igal juhul väga kahtlane suhe. Alguses oli nagu ema eest ja siis naine ning viimaks kaasosaline. Väga külma närviga naine igal juhul.  Selline, kelle jaoks oli inimese jäsemete raiumine nagu puude lõhkumine. Mul on kahtlus, et ka osa ohvri lihast pani ka lõunasöögiks kõrvale. Selliseid karaktereid vaadates võib küll uskuda seda juttu, et lahinguväljadel viisid kõige suuremaid metsikusi läbi naissõdurid.

Mis puutub lõppu, siis see oli üllatuslik, aga viimane vindikeere seal kahjuks puudus. Ma oleks hea meelega näinud, et film oleks veel natuke kauem kestnud. Topise õde ärkas liiga vara üles. Kui ta oleks veel pool tunnikest kauem minestuses lebanud, oleksid vaatajad osa saanud lisaks gore-horrorile ka killukesest rohkem naha vahele pugevast ebamugavusest, mis ikka kitsastes kohtades ja maa all viibivate isikutega samastuda üritades võib kergelt tekkida. Praegu aga lõid vist filmi autorid verest välja. Kahju. 7/10

Kire ohver. Kas see on tõeline armastus, mis ületab kõik takistused?

Koht ja ümbrus looduskaunis Itaalia maastikus, maalilises.

Kiire amps raske töö vahepeal...

Nägi väga erinevas suuruses ja vormis naisterahva kehakumerusi kogu selle gore kõrval ja anti võimalus särada ka väheke korpulentsemal naisterahval. 

Raamatumüük Tartu Lutsus ja Estcon (kiirteade!)

Täna, 18. märtsil kell 10-19 toimub Tartu Linnaraamatukogus kirjastuse Fantaasia soodusmüük. Kirjastuse töötaja Eva Luts kommenteeris asja järgnevalt: Muu hulgas pakume ka uut Täheaega "Sõda kosmose rannavetes" (seal on Stalkeri võitja Bacigalupi väga hea lugu "Liiva ja räbu rahvas"), Robert E. Howardi "Punast Sonjat" ja Milvi Martina Piiri uut romaani "Ajalooja". Lisaks toon kaasa iiri muinasjutte - mida ma olen alati pidanud õuduskirjanduseks, sest lastele need küll mõeldud ei ole. Ma ei tea, kas iiri emad rääkisid neid lastele hirmutamise eesmärgil, et nood ikka vaikselt ja rahus püsiksid? Ilmselt.

Hinnad on kõigil uutel 10 okupatsioonirubla (mis arvestades kõvakaaneliste raamatute hindu iseenesest juba ulme) ja vanadel 4 okupatsioonirubla. Ise soovitan näiteks võtta (kui veel on, enne oli) "Anubise väravad" mis mõnus fantaasia/ulme seiklus Viktooria aja Inglismaal ja kõlbab nii hardcore ulmesõbrale kui neile kes seda zanrit tavaliselt väga ei loe. Samamoodi on hea ka Asimovi "Teraskoopad", toredad vanakooli robotilood, tehtud ajal mil "hea doktor" veel tõsiselt hästi kirjutas :)

Ise ostsin neli raamatut: "Tähaeg 5", "Kuningas Kull ja Bran Mak Morn", "Torgi Jack Barronit" ja "Falkenbergi leegion". Siis sai raha otsa, võibolla käin pärast ühe tiiru veel ja võtan ühe asja veel mis silma jäi.

Lisaks sai just paar päeva tagasi paika suvise Estconi programm, soovitan huvilistel tõsiselt kaaluda osalemist, kuna viimastel aastatel on seal pandud lisaks maksanihestavale joomisele ka tõsist rõhku huvitavale programmile: ettekanded, raamatulaat, ulmeauhinna Stalker pidulik üleandmine, larp (Maniakkide Tänav), rollimäng (Ove), lauamängud, filmiprogramm (mida veame ka sel aastal mina ja Trash) jpm.  Lingi rohkema jutuga, et kus kuidas ja mida, leiab ulmeühingu veebist. Eks vaadake sealt edasi.

The Body Snatcher (1945)

Filmi tegevus toimub ajaliselt mõned aastad peale Burke'i ja Hare'i mõrvu. Akadeemiliste õppeasutuste olukord ei tundu olevat vahepealse ajaga võrreldes märkimisväärselt paranenud. Endiselt pole piisavalt värskeid laipu isegi selleks, et doktorid saaksid ise end harida. Rääkimata siis veel tudengitele loengute andmisest. Seetõttu kõlbavad kõikvõimalikud illegaalsed meetodid. Filmi keskseks tegelaseks on noor ning äärmiselt innukas üliõpilane. Kuna ta on just määratud vana professori tentsikuks, üritab ta positsiooni ära kasutada, et veenda viimast opereerima väikest nunnut halvatud tüdrukukest. Vana doktor puikleb esiti vastu ja toob päästvaks ettekäändeks, et nii keerulist operatsiooni tuleks kindlasti enne harjutada mõne surnu peal. Akiivne noormees haarab aga sõnasabast kinni ning suundub kohaliku hauaröövli (Boris Karloff) poole kaupa tegema. Juba samal ööl ilmub viimane värske koolnuga ukse taha ja tüdrukuke saab peatselt opereeritud. Kuid samas ajab see sündmus niigi pingelised doktori ja hauaröövli vahelised suhted viimase vindini.

Filmi näitlejatevalik on kiitust vääriv. Doktor näeb välja nagu tahtejõuetu õnnetusehunnik, kes ei suuda tähtsaid otsuseid vastu võtta, tema naine on vaikne kannataja, noor tudeng siiras maailmaparandaja, väike tüdruk maksimaalselt nunnu.

Kõige parem on aga loomulikult Boris Karloff. Pärast selle filmi vaatamist tundus küll, et "Frankensteinis" raisati ta annet täiega. Seal nägi ta välja sõbralik kandiline mutripea. Siin oli ta aga tõesti hirmuäratav mees. Kurja pilgu, pahaendelise naeratuse ning judinaid põhjustava maheda häälega. Lisaks pidas ta maha terve hulga vahvaid monolooge, poolmonolooge ning dialooge. Justkui oleks polt, mis kõik need aastad rääkimist segas, viimaks eemaldatud. Bela Lugosi oli tema taustal justkui hale vari. Tea, kas mees mängis enda rolli tõesti lihtsalt hästi välja või ta oligi selleks ajaks end üsna põhja joonud.

Kiidaks ka visuaalset kvaliteeti: mustvalgest filmist viimase võtmist, varjude ja kontrastidega stseenide rõhutamist, gootilikkust ja veel paljugi muud kaameratöö juures. Meeldejääv on näiteks lõpp, kuidas doktor vankriga läbi tormi kihutab, seljataga salakavalalt irvitav Karloffi vaim. Mõrvatöid näidatakse nutikalt aga vihjete või varjude tasandil.

Nagu vanadele filmidele kombeks, on pildikeel aeglane, tasapisi sujuv. Stiililt on see tugevalt üle dramatiseeritud, kuid tont teab miks. On asi heas näitlejatöös või milleski muus, aga see ei häirinud mind üldse. Pigem pani tegelatele kaasa elama. Tundsin kaasa tädikesele, kelle poja haual valvav koeranäss Karloffi poolt labidaga surnuks löödi ja rõõmustasin (endalegi üllatuseks), kui kannatavat pühakut meenutav tüdrukuke viimaks jalad alla sai ning taas kõndima hakkas. Eh, vanaks hakkan jääma. Slasherid enam ei eruta ning pigem vaatan dramaatilisi sõjajärgseid õudukaid. 8/10