reede, 2. jaanuar 2009

Marchio di Kriminal, Il (1968)

Superkurjategija Kriminal tegutseb jälle. Kuidagimoodi on tal õnnestunud vanglast, kuhu esimese osa lõpus sattus, põgeneda ning nüüd tegutseb mees glamuurses vanadekodus kus hirmutab vaeseid rikkaid vanamutte enda luukerekostüümiga öösiti surnuks ja korjab seejärel priskeid kindlustussummasid. Igaljuhul satub tema valdusse ühele tädile kuulnunud sinine Buddha kujuke milles peitub tükike aardekaarti ja ahne ning äärmiselt paheline Kriminal asub järgmisi Buddha kujukesi jahtima ,et omandada ka ülejäänud fragmendid. Selle käigus tuleb tal nagu esimesesgi osas ohtralt hukkaläinud naisi ümber sõrme keerata ning oma peamise vaenlase, inspektor Miltoniga, vägikaigast vedada. Huumorit on filmis tunduvalt enam kui esimeses. Meeldejäävamateks kohtadeks olid näiteks kui Kriminal ja tema uus tüdruksõber üksteist üritavad tasakesi ära tappa, vaene romantik laeval sisse veetakse või sekeldused isejoonistatud võltskaardiga. Kriminali kummalise luukerekostüümi fetish pööratakse aga täielikuks komöödiaks, üks naistegelane isegi küsib ,et miks mees seda kasutab kuna nii riietatuna on ta veel rohkem äratuntav kui ilma. Spoiler: Mul tekkis vaadates jällegi millegipärast tugev seos Louis de Funesi fantoomi seeriatega. Lõpus kui Kriminal autoga kuristikku sõidab tuli ootamatult pähe isegi mõte ,et antud film sobib suurepäraselt Fantoomi eellooks. Tundub loogilise sündmuste jätkuna kui tules moondunud näoga Kriminal roomab muutunud mehena vrakist välja ning asub pisut mastaapsemas skaalas superkuritegevusega tegelema. Varjates samal ajal oma nägu kummimaskiga (kostüüme ta ju armastas) ning võttes üle ohvrite identiteete (näiteks nagu esimeses osas seda tegi). Ambitsoonikuse, külmaverelisuse ning julmuse poolest võib neid kahte kurjategijat küll täiesti võrrelda. Soileri lõpp. Kellele meeldis esimene osa võib julgelt ka teist vaadata. Minuarvates oli päris meeltlahutav humoorikas kelmikomöödia. Mõnusa 60nendate fiilinguga lugu. Kahjuks küll esimese filmi tasemele päris ei jõuta. Võibolla asi ka selles ,et rezisööriks on Umberto Lenzi asemel keegi mulle tundmatu Fernando Cerchio. Sedalaadi filmi kohustuslik element - ralli mägiteel Automaattankla Noored armunud - naine keedab mehele kohvi ..ja mees paneb samal ajal vanni valmis Kingitus inspektorile 6/10

Battle of Britain (1969)

Uue aasta number üks postitus. Esiteks tuleks soovida kõigile selle blogi lugejatele head uut aastat. Teiseks tuleb tunnistada ,et kuna Elvasse saabusid ootamatult Ove ja Dagon läksid ka luhta plaanid veel eelmise aastanumbri sees kõik võlad blogi ees kututada ning tuleb nüüd kibekiirelt neid kustutama asuda. Esimesena kõige rohkem aega tagasi vaadatud Battle of Britain. Kooliajast on möödas päris palju aega ning mäletan ka ,et võrreldes näiteks mingi keskajaga libiseti hoopis põnevamatest teise maailmasõja sündmustest kahtlaselt kiirelt üle, nii põhinevad mu teadmised ka Inglismaa-Saksamaa õhusõdadest pigem varasematest filmidest kui ajalooraamatutest (nagu vist kogu teise maailmasõjagi). Seega kuna ma ajaloos nii tume olen ei julge kasutada filmi kohta sõna realistlik aga vähemalt ta tundus seda olevat. Ühe veidra asjana jäi küll silma ,et Winston Churchill'i ei näidatud kordagi samas kui Hitleril lasti isegi üks pikem kõne pidada. Võetud ülesanne oli laiahaardeline - püüti anda ülevaade kõigest 10 juuli 1940 – 31 oktoober 1940 ajavahemikus toimunust ning seejuures lisaks olulisemate lahingute taasloomisele piiluti nii Inglismaa lahingijuhtide kabinettidesse kui näidati Sakslaste leeris toimuvat. Püüti isegi ühte armastusliini arendad. Oma ülesande, anda filmile rohkem värvi ning elu, täitis see küll hästi, kuid jäi kokkuvõtteks pealiskaudseks ning teisejärguliseks. Ning õigustatult - filmi tõeliseks peategelaseks oli ikkagi sõda. Ja selle kujutamine õnnestus minuarust tõesti hästi. Eriti tuleb kiita massistseene ja lahinguid. Rahaga poldud koonerdatud ning kokku oli aetud meeletult nii statiste kui saksa pommitajaid, inglise hävitajaid ja vanu automobiile. Vanatehnikasõbrad vaatavad antud filmi kindlasti pisar silmas sest lahingute käigus tundub leidvat päris palju uunikume ka enda otsa. Kahtlen nimelt tõsiselt ,et kõik õhkulastud-purunenud lennukid mis igalpool vedelesid olid maketid. Nägid sellejaoks pisut head välja. Kuigi olin äsja Torpedonostsy (1983) vaadanud ei olnud ma ikkagi harjunud sellega kui kiirelt ikka taevas toimuvad lahingud otsustati. Need pole enam Flyboys (2006) filmist tuttavad esimese maailmasõja õhurüütlite duellid. Peale tabamust jäävad pilootidele vaid loetud sekundid millegi tegemiseks, sageli ei jõuta luukigi lahti kiskuda kui juba lained või leegid masina neelavad. Üksikuid pääsenud õnnelikke näidati üsna pikalt, mitmetega neist olid seotud filmi vähesed humoorikad stseenid. Näiteks poolakas keda kohalikud maamehed fritsuks peavad, kasvuhoonesse kukkunud inglane kellele väike poiss suitsu pakub jne. Näidati ka ühte õnnetut kelle langevari oli saanud küllap pisut kehvalt pakitud. Üks meeldejäävamaid stseene oli aga kui sakslased üritavad, vist Norrast, pommitajatega, ilma hävitajate toeta, inglastele ära susata ja sattunud Inglise hävitajate kätte viimseni allalastakse. Ma uskusin ise varemalt ,et neist pommitajate kuplitest kus sees raskekuulipildujad on ikka rohkem kasu. Tundub ,et sakslased uskusid seda ise ka ja vähemalt alguses saatis neid isegi mõninagene edu kuid hiljem tampisid vähemuses olevad kuid kiired hävitajad nad täielikult maasisse. Igaljuhul hea eepiline lahingufilm paljude visuaalselt lahedate lahingustseenidega. Sõrm päästikul Londoni põlengute kuma Film algas Saksamaa lõputuna näivate pommitajaterivide näitamisega mis siis halvasti planeeritud rünnakutega kõik põrmu paisati. Inglaste esimene radarijaam, millele suuri lootusi pandi, ei saanud just väga kaua töötada Treenivad vabatahtlikudMitmetest teistest filmidest tuttav inglise sõjaaegne lennuväli - rajatud mõne mõisa rohuväljadele. 8/10