teisipäev, 17. mai 2011

Burke and Hare (2010)

Burke ja Hare on kaks elukunstnkku, kelledel pidevalt kõlisev taskust otsast. Viimane avantüür müüa turuplatsil tervistavat soomuda kukub ka kolinal läbi ning noormehed pääsevad hädavaevu soolasest keretäiest. Jõudnud tagasi võõrastemajja, mida peab Hare'I teinepool, selgub, et üks külaline on maksmata taeva suunas varvast visanud ning mehed saavad karmi käsu surnu silma alt koristada. Kuna tee sadama (või mõne muu sobiliku linnaosani) on pikk, siis hakkab meestel kurk janutama ja tehakse peatus väikeses sõbralikus kõrtsis. Seal kohtuvad nad härraga, kes teeb vihje, et linna meditsiinigurud on nõus iga värske surnu pealt heldelt maksma ja mehed avastavad hämmastusega, et inimesed on sageli surnuna märksa rohkem väärt kui elavana.

Uuest hobist saab kiirelt elukutse ja kuna kohalikku surnuaedA valvatakse liiga karmilt (ning ega selle elanikud ka enda värskusega hiilga), siis asutakse kiirelt hämaratel tänavatel ise värskeid laipu tekitama. Raha on seda enam vaja, et Burke on armunud noorte näitlejannasse ning lubanud tema etendust soliidsete rahasummadega toetada.

Selline vahva must komöödia Täis britilikku huumorit ja üldiselt vaoshoitud. Pöörase huumori või üle vindi keeramisega ei tegeleta. Samas vaikselt itsistada ja muiata saab ohtralt ehk selline mõnus hea tuju film. Süžee põhineb tõestisündinud lool ja tegelastel. Viimastega on muidugi vägagi vabalt ringi käidud. Vaevalt tõelised Burke ja Hare sellised armsal viisil rumalad romantikud olid. Aga no mine sa võta kinni ka. Simon Pegg isegi natuke meenutab wikipedias olevat joonistust reaalsest Byrkest. Mulle meeldis eriti lõpp, kus reaalset Burke'i tolmunud luukere kuskil meditsiinimuuseumis näidati. Ehk siis, nagu öeldud, vahva vaatamine. Kohe peale vaatamist oleks lausa 9 punkti jaganud. Praeguseks on aga mulje natuke settinud ning esmatuhin seega mööda läinud.  8/10
Lee tegi ka ühe napi, aga vahva rolli. Kujutan ette, kuidas seda haltuurat talle pähe määriti. "Te ei pea isegi voodist välja tulema, härra Lee", seletab režissööriks olev John Landis innukalt kätega vehkides. "Ainult pikutage ilusasti sängis ja pilgutage silmi, me tuleme kaameratega kohale, teeme stseeni ära. Ah et pikk? Ei ole pikk, väike viieminutiline sutsakas". "Kui vaja, võivad mul poisid su jaoks poest ka tabletid ja kassitoidu ära tuua, soojakotis vee vahetada ja prügiämbri välja viia. Noh, mis arvad, papi? Lööme käed ?"

Ukradená Vzducholod AKA The Stolen Airship (1967)

Viis erinevast sotsiaalsest klassist pärinevat poissi vehivad laadaürituselt sisse piloteeritava õhulaeva. Kuna tegemist on kõige moodsama tippmudeliga, mis väidetavalt kasutab lendamiseks erilist süttimiskindlat gaasi, siis on lennumasina tagasisaamisest lisaks omanikule huvitatud veel nii valitsus kui vaenlase salaagendid. Nii algab jaht poistele üle maade ja merede, kuhu sekkuvad kiibitsejatena veel piraadid ning kapten Nemo.

Filmi süžee on pööratud maksimaalselt groteskseks ja karikatuurseks. Kollase ajakirjanduse naeruvääristamine, pealuusõdurid, imperialistid relvistumas ning imerelvi otsimas, väikesed ärihaid laatadel ning väljakutel inimesi hullutamas, superspiooni jms. Üllatuslikult on samas see kapitalistide vaenamine ja pilamine üks filmi vahvamaid osi. Hetkest, kus läheb lahti Jules Verne'ist inspireeritud saareseiklus koos piraatide ning Nemoga, käib film alla. Kuidagi läbi mõtlemata ja kiirustades oli see viimane pool justkui kokku klopsitud ning ei tahtnud ülejäänud filmiga hästi sobituda. Eriti meelevaldselt kinoekraanile veetud muljejättis pulstunud Nemo. Tema ainsaks ülesandeks filmis tundus merekoletisena pea vee alt välja pista ning üht poistest viiuliga hirmutada.
Sisu kõrvale jättes on visuaalselt tegemist aurupungi kompvekiga. Karel Zemani leivanumbriks olnud puugravüüre meenutavad ja justkui "Sajanditaguste tehnikaimede" raamatust maha astunud taustad ning stop-motion animatsioonid on lihtsalt fantastilised. Õhulaevad - allveelaevad on samuti fantaasiarikkalt disanitud. Nutikad on ka kõikvõimalikud spioonitehnikad (võltskäed, kuulamistorud, maskid jms). Leian, et iga aurupungi žanrit hindav inimene peaks selle filmi ainuüksi visuaali tõttu vähemalt korra ära vaatama. 7/10