neljapäev, 19. jaanuar 2012

Õudusetendus "Teoloogiatudengi katse"

Tallinna Keskraamatukogu saalis toimub 26. jaanuaril kell 17.30 Maniakkide Tänava õudusetendus "Teoloogiatudengi katse". Lisaks sellele toimub seal Maniakkide Tänava õudusjuttude kogumiku "Euromant" esitlus. Raamatu on välja andnud kirjastus Fantaasia. Sõna saavad kirjastaja, autor ja lugejad. Tule, naudi Maniakkide Tänava õudus-performance'it ja ütle sõna sekka!

PS: Katsejänese rollis astun üles mina isiklikult :)

pühapäev, 15. jaanuar 2012

Dead Calm (1989)

Võtab vana laevakapten kätte ja läheb koos oma naisukesega mere peale seilama. Peamiselt selleks, et hiljutisest traumast üle saada. Nagu ikka sellistel juhtudel läheb aga kõik lörri. Justkui nimme satuvad nad uppuva laeva peale, kust ronib neile pardale üks verejanuline püstihull.

Minu arust on tehtud esiti väga suur viga näitlejate rollidesse sobitamisega. No kurat! Kes tuli selle peale, et Sam Neill mängib ontlikku vaikset pereisa. SAM NEILL! Mees, kelle altkulmu visatud pilk paneb juba väikesed lapsed nutma. Billy Zane on oma paipoisinäoga see, kes peaks olema ontlik kapten ja Sam peaks olema mõrtsukas. Vot nii oleksid asjad omal kohal. Ma muidugi saan kontrastist aru, et maniakk enamasti ei näegi välja nagu maniakk, vaid on pealtnäha tore inimene. Aga minu arust Zane ei mängi hästi seda maniakki välja. Võib-olla on asi minus. Aga ta ei tundu eriti ohtlik, pigem lihtsalt püstihull. Märatseda saab ta peamiselt, kuna tal lastakse. Siit jõuamegi veani number kaks.

Teine viga on see, et nõrk naisterahvas (Nicole Kidman) on enamus filmi maniakiga üksi. Sam samal ajal aga lapib kuskil meremiilide kaugusel lagunevat küna. Minu arust oleks palju vahvam olnud, kui Sam oleks ka nendega ühes paadis olnud ja teinud oma leivanumbrit - ehk tasapisi üha enam hullunud. Silmad lähevad üha rohkem pungi ja klaasistuvad jne. No teate küll seda vana head Sami hullumeelset nägu. Pealegi on see Kidmani mängitav naine sihuke erakordselt saamatu. Küll ei oska püssi lasta õigel hetkel või unustab midagi muud olulist. Kõvemast puust naisnatuur oleks sellise maniaki nagu siin filmis juba märksa kiiremalt üle parda
kupatanud.

Okei, samas, kui need puudused nüüd kõrvale jätta, siis paha film ka polnud. Pinevust ju oli. Võib-olla olid ootused lihtsalt liiga kõrged? 7/10

esmaspäev, 9. jaanuar 2012

Baat sin faan dim ji yan yuk cha siu baau AKA The Untold Story (1992)

Filmi parimaks osaks on õnnestunud tegelasvalik ja ma ei mõtle siinkohal ainult Anthony Wongi, kes kahtlemata teeb siin väga kõva rolli ning jätab kõik teised filmide maniakid kaugele-kaugele selja taha maha. Igasugused "Batmani" Jokkerid ning Hannibalid on ikkagi rohkem muinasjututegelased. Wongi tegelaskuju suudan ma aga küll ette kujutada kuskil räpases Lasnamäe burgeriputka tagaruumides tegutsemas. Ja vot see poeb vaadates naha vahele. Aga lisaks temale olid väga vahvad ka pervertidest ning laiskvorstidest politseinikud, nende prostituutidemaias ülemus ning ennast meeskollektiivis tõestada üritav naisuurija. Tõepoolest hästi kokku pandud seltskond, kes mängib kõiki rolle silmnähtava naudinguga.

Inimeste brutaalne tükeldamine, nende pahaaimamatutele ohvritele sissesöötmine, vägistamine jms oli küll äärmiselt räige ja graafiliselt eriti jälgilt teostatud, kuid samas mitte midagi filmides seninägematut. Minu jaoks algas uudne ja eriti karm osa (spoilerihoiatus) Wongi pistmisega vangimajja, kus ta üritas end pidevalt vigastada, et räige peksu eest haigemaja linade vahele pugeda. Teadmata, et seal ootavad sama karmid piinamised läbiviiduna kohalike politsejõudude poolt. Kohatine must huumor kadus sealses teises pooles samuti, mis suhu jäävat halba järelmaitset ainult võimendas. Kannibalist mõrvari surm sai olema sama võigas kui ta teod.

Minu arust oleks see HK kolmanda kategooria kino väga sobilik hilisõhtusesse HÕFFi vana ekstreemhorrori programmi. Ei usu, et eestis seda väga palju inimesi näinud on. Kui sa, Sten, juhtud seda teksti lugema, siis soovitan seda igati kaaluda. Ma vaataks suurelt ekraanilt hea meelega ja ma usun, et ma poleks ainus. 8/10

pühapäev, 8. jaanuar 2012

Mysterious Island (1961)

Pole miskit uut päikese all. Raamatusolkimisega on jänkid tegelenud juba pea kinokunsti algusaegadest. Nii kujutab käesolev "Saladusliku saare" versioon endast väga vaba Jules Verne'i originaali tõlgendust. Kapten Nemo tegeleb näiteks hiidloomade aretamisega, et maailma rahvaid näljahädast päästa ning saarele satub ka üks piltilus kaunitar, kes 19. sajandi kohta väga vabameelselt napis riietuses (või lausa riietuseta) ringi lippab.

Muul juhul oleksin halastamatu, kuid õnneks on Nemo soerdid animeerinud Ray Harrihausen, mistõttu saab film kõik Verne'i pilastamise minu silmis kuhjaga andeks. Tecnicolori kvaliteet ei vaja kiitmist ning kõik filmis kasutatavad taustad on tõeline kunstnikutöö ja meisterklass. Seetõttu oli tegemist pädeva meelelahutuse ja lobeda õllekõrvase vaatamisega. 7/10
Nemo GMO hiidmesilased...
Filmis tehtud koomiks.