IL Profumo della signora in nero AKA The Perfume of the Lady in Black (1974)

Kui giallo peategelaseks on naine, siis on kogenumale vaatajale selge, et küllap ta hullumeelne ka on ning varsti teda igasugused nägemused, müstilised juhtumused ning veidrad jälitajad külastama hakkavad. Käesoleva filmi autorid on ainult õnneks või õnnetuseks isegi tabanud, et tegemist filmižanri klisheega. Seega üritavad nad hullumeelsuse teemale äärmuslikult vinti peale keerata. Mida edasi lugu kulgeb, seda bizarromaks, hullumeelsemaks ning psühedeelisemaks ta ka kisub. Kõik liinid keeratakse lõpuks sedavõrd puntrasse, et võimatu on aru saada, mis on reaalsus ja mis uni. Jääb mulje, et hull pole mitte ainult peategelane, vaid ka kõrvaltegelased ja nende kõigi sõgedike nägemustest on ka käesolev film kokku lõigutud.

Samas pean endalegi üllatuseks tunnistama, et mulle meeldis. Esimene pool filmi lõi oma laheda atmosfääri ja pingega. Viimane pooltund oli aga hirmuäratavalt veider, fantaasiarikas ning eemaletõukav. Täpi pani i-tähele aga kõige lõpus välja ilmunud inimsööjate klann. Võib ühesõnaga öelda, et oma kummituslike stseenidega suutis see absoluutselt sõge film emotsioone päris hästi luua. Oeh, mis minuga on juhtunud, tavaliselt olen sedalaadi "diibid" filmid alati kamarajura alla liigitanud. Kas olen tõesti juba giallosid üleliia vaadanud? Appi, mis minu peas toimub?! 7/10

Mainimisväärsed filmid: värske kraam hollywoodist

Sherlock Holmes: A Game of Shadows (2011)

Järg suhteliselt viisakale (meelelahutuslikust aspektist lähtuvalt hinnates, kuigi ka esimene osa ei olnud just kinematograafiline suurteos) esimesele osale ei tõotanud alguses midagi head. Esimesed naljad ja Holmesi-Watsoni omavaheline suhtlus ei kutsunud esile mingisugust positiivset emotsiooni ega isegi mitte pisikest muiet. Naljad tundusid pingutatud, et mitte öelda lapsikud ja pastakast välja imetud. Hetkeks oli tunne, et kogu seriaal on taandatud üheks tüüpiliseks hollywoodi keskpärasuseks, kus ei leidu teravmeelseid nalju, karmi keelekasutust ega üle 12 aastastele sobivat vägivalda. Aga just seda ootab ju „tõeline“ filmisõber. Õnneks läks edasine üldmulje pisut paremaks, mis on peamiselt seletatav ohtra märuli lisandumisega, mis ei lasknud tegelaste sügavamate motiivide, karakterite sügavuse ning huumori kerguse üle pikalt juurdlema jääda. Teadupärast on ju vähegi oskajal režissööril (kelle amet sisutühja märuli korral on tihti võrreldav ka puhtalt tehniku rolliga) oluliselt lihtsam lavastada hoogsat ja efektset märulit kui vaimukat või psühholoogilist pinget pakkuvat draamat/komöödiat. Omaaegselt kultuslavastajalt Guy Ritchie’lt ootaks küll enamat aga eks Hollywood lihvib ka kangemate kivide nurgad lamedaks.

7/10. Kokkvõttes jäi meelde filmi teises pooles aset leidnud hoogne action ning algne pettumus keskpäraste naljade osas ei domineerinud. Ajaviiteks võib soovitada.

Mission: Impossible - Ghost Protocol (2011)

Palju on räägitud võimatu missiooni filmiseeria tegijate julgusest võtta veelkord ette sama teema, kuigi juba teine osa oli suhteliselt sisutühi (kuid seni kõige edukam) ning kolmas osa keskpärase kassaeduga (kuid kvaliteedilt oluliselt parem kui 2. osa). Samuti oli julge samm taaskord kampa võtta vahepeal mõnevõrra ennast diskrediteerinud omaaegne nr 1 filmistaar maailmas (Tom C.). Tulemus ei ole aga sugugi paha. Siiski jäi tegijatel puudu julgusest ja otsustuskindlusest tegemaks 100% puhast meelelahutuslikku naudingut pakkuv märul. Niisiis tuleb taas tunnistada, et märulistseenid olid vaatamist väärt, pinget jagus ja silmailu oli samuti. Tempo hoiti piisavalt kõrgel, nii et ei olnud mahti arutleda trikkide jms loogilisuse või reaalses elus teostatavuse üle. Küll aga jäi mitmes kohas pisut häirima tegelaste hingepiinade ja varasemas elus tehtud vigade kahetsemise liigne esile toomine. Ilmselt soovisid tegijad karakteritele lisada „elulisust“ ja „sügavust“ näidates, et ka superspioonid on kõigest tavalised lihast ja luust inimesed (kuigi juba järgmises märulistseenis näeme taas üliinimlikke trikke ning tegelaste muretut naljategemisest ka surmasuus olles). See muutis kogu loo ja tegelaste motiivid märksa ebausutavamaks kui ükskõik milline ülepakutud kaskadööritrikk. Tagasihoidlik soovitus hollywoodi suurkompaniidele: laske märulimeistritel valmistada 100% märuleid ilma kunstlikult tegelastele „sügavust“ lisades ning hingepiinasid kajastavad draamad jäägu teist tüüpi meistritele.

7,5/10. Meelelahutusena igati korralik saavutus.

The Human Centipede II (Full Sequence) (2011)

Selle üle, kas nimetatud film just hollywoodist pärineb, võib muidugi lõputult vaielda aga oma efektsuse ja meelelahutuslike aspektide tõttu sobib see eelpool mainitud teostega kokku küll. Lisaks kõigele on ju samuti tegemist järjefilmiga, ju siis oli esimene osa suure kassaeduga (ei ole kontrollitud väide aga hollywoodis ju sel moel järjefilmidele rohelise tule andmine käib) ja ka kriitikute poolt kõrgelt hinnatud kultuuriliselt oluline teos. Kes esimest „inimsajajalgse“ filmi näinud, teab üldjoontes mida oodata. Küll aga ei saa öelda, et teises osas on puhtalt samade asjade kordamise teed mindud. Uut ja huvitavat on lisatud piisavalt, kuigi süžee sisuline usutavus on võibolla pisut vähenenud (oleneb kui usutavaks 1. osa pidada saab). Üks paremaid hinnanguid käesolevale teosele pärineb siinkirjutajaga seotud lõuna-eesti vaatajagrupilt (meeste-naiste segagrupp), kes pidi ühiselt nentima, et teises osas tegutsenud isehakanud doktori/lihuniku kõrval oli esimese osa elukutseline ja kliinilist puhtust hoidnud doktor lausa inimlikkuse musternäidis, kelle patisendiks võiks teatud mööndustega ka ise hakata (hea tasu eest või ka lihtsalt teaduse huvides). Kokkuvõttes oli järg oluliselt räpasem kui esimene osa, filmi tempo oli sealjuures isegi kiirem (mis on hollywoodi kassahittide järgede puhul tavapärane) ning rõvedaid (huvitavaid) stseene rohkem. On olnud kuulda, et peagi valmib ka kolmas osa, mille kõrval varasemad lausa Disney perefilmidena pidavat paistma...

8/10. Oluliselt räpasem kui esimene osa, eks igaüks ise teab, kas julgeb vaadata või kellelegi edasi soovitada.

ACTA laupäevane protest

Toetan sõber ja kamraad Xipet ja teen ka pisut promo. Nagu enamus teist teab toimub laupäeval nii Tallinnas kui Tartus protestimiiting ACTA vastu.

Tallinn: https://www.facebook.com/events/314029425310101/
Tartu: http://www.facebook.com/events/293549444038917/
Asjast: http://www.acta.ee/

Ronige kohale ja võtke sõbrad kaasa.  See on oluline. Ka filmiblogid on ohus!

Sobilik tsitaat plakati jaoks ka:

There has grown up in the minds of certain groups in this country the notion that because a man or corporation has made a profit out of the public for a number of years, the government and the courts are charged with the duty of guaranteeing such profit in the future, even in the face of changing circumstances and contrary to public interest. This strange doctrine is not supported by statute or common law. Neither individuals nor corporations have any right to come into court and ask that the clock of history be stopped, or turned back. Robert A. Heinlein, "Life-Line" (1939)

HÕFF näitab Eesti kultusklassikat

Värskeid uudised HÕFFi rindelt :)

27.-29. aprillil Haapsalu kultuurikeskuses toimuv 7. Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide Festival on pühendatud Eesti kultusfilmidele ning 1980ndate aastate fantaasiaklassikatele.

Sel kevadel seitsmendat korda aset leidev Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide Festival (HÕFF) vaatab Eesti filmi juubeliaastal tagasi Eesti kultusfilmide ajaloole. Festivalil linastuva 20 mängufilmi ja arvukate lühifilmide hulgas jõuab ekraanile ka Nõukogude ajajärgu kultusklassikasse kuuluv Poola-Eesti koostööfilm “Madude Oru needus”, mille režissööriks on filmi “Rosemary beebi” võtetel Roman Polanski assistendina töötanud ja 2008. aastal HÕFFi väisanud Poola päritolu Marek Piestrak. Omal ajal sadu tuhandeid vaatajaid kinodesse meelitanud teos jäi välismaailma eest raudse eesriide varju ning on tänaseks unustusse vajunud. Filmi omaaegses menus mängis tähtsat rolli ka Sven Grünbergi loodud muusika.

“HÕFF on aastatega kerkinud Põhja-Euroopas ja Baltikumis kõrgelt hinnatud väikefestivalide sekka”, rääkis festivali juht Sten Saluveer. “Seetõttu on meil omamoodi kohustus viia fännideni üle maailma meie filmiajaloo unustatud pärlid, nii nagu on seda 25 aastat oma esilinastusest tähistav “Madude Oru needus”.” Saluveeri sõnul on oma kunagises hiilguses taastatud Haapsalu kultuurikeskus selle jaoks eriti sobilik paik.

Festivali jätkab ka Põhja-Ameerika filmide programmi, mille on HÕFFiga koostöös kokku pannud maailma enim loetava õudus- ja kultusfilmidele pühendatud veebiportaali Twitch peatoimetaja ning filmiprodutsent Todd Brown Kanadast. Samuti ei puudu programmist olulisemad õudus- ja fantaasiafilmid eelmisest ja käesolevast aastast, ning ekstreemfilmiseanss. Eraldi kummardus tehakse 1980ndate aastate maailma filmiklassikale. Festivali programm kuulutatakse välja märtsi keskel.

HÕFFi avab ka sel aastal traditsioonilie zombie’de rongkäik, mis kulmineerub vabaõhulinastusega Haapsalu keskaegses piiskopilinnuses.

Festivali korraldavad Põhja-Euroopa suurimate filmifestivalide hulka kuuluv Pimedate Ööde Filmifestival, Haapsalu linn ja Haapsalu kultuurikeskus. Korraldusmeeskonda juhivad festivali juht Sten Saluveer ja asejuht Maria Reinup.

2012 aasta oodatumad filmid

Minu isiklikust väärastunud vaatenurgast koostatud käesoleva aasta oodatumate filmide nimestik. Loodame siis, et ennustatud maailmalõpp enne peale ei tule, kui need teosed nähtud:

1. Iron Sky: Loomulikult! Mis siis veel, ma poleks mina, kui ma seda ei ootaks. Kartused on küll suured, et tegemist võib olla lihtsa tolamängimise ja jamaga, aga sama suured on ka lootused näha midagi tõeliselt vinget.

2. Whisperer in the darkness: See Lovecrafti tuntud ja isegi eesti keeles ilmunud loo 1950ndate parimas stiilis loodud ekraniseering ilmus kinolinale juba eelmisel aastal. Ootused on kõrged, kuna samade autorite "Call of Cthulhu" on üks parimaid H.P.Li ainetel tehtud filme üldse.

3. Prometeus: LiveForThis ja Spellbound on suutnud enda feisboogi linkidega mindki nakatada. Paistab, et tulemas on kui mitte sisukas, siis vähemalt efektidelt suurejooneline meelelahutus. Pöidlad pihku, ulmesõbrad, pöidlad pihku.

 4. Dredd: Fantaasiafilmide sõbrad tõstavad küllap nüüd kisa, et miks on selle koha hõivanud just see film, mitte "Kääbik". Aga seepärast, et "Kääbiku" treilerit näinuna on mul juba ettekujutus, mis sealt tulla võib. "Dreddi" projekti kohal hõljub aga veel salapäraraloor ning lootused on kõrged. Ehk ollakse esimese filmi vigadest õppinud ja tulekul on tõsine postapokalüptika komm.

5. Kääbik: Kuigi äsja välja lastud trailer tekitab tõsiseid kõhklusi (päkkarite välimus, käitumine ja laulmine tundub kummastav või suisa veider), tahaks ka seda filmi kindlasti näha.

...siin tuleb nüüd tükk tühja maad ja edasi riburada filmid nagu "John Carter", "Total Recall" ja teised kinopildid, mis hetkel ei meenu, kuna pole nende suhtes eriti kõrgeid ootusi või siis pole trailer suutnud piisavalt muljet avaldada..