Anime ja western

Taas kaks teksti Virgelt mida Metsavana pisut omaltpoolt täiendand tsuti. Tokyo Godfathers (2003) On jõulud Tokyos. Oma kohta otsivad noor kodust põgenenud tüdruk Miyuki, transvestiit Hana ja joodik Gin. Tuhlavad vanade raamatute kuhjas ühel päeval ja leiavad hoopis...hüljatud imiku. Hanas tärkab lootus jõuluimele (mehed ju lapsi iseseisvalt ei saa) ja lootus oma ema..erm..isa? instinkti väljendamisele. Teised laidavad mõtte maha. Algab pikk ja veider otsing lapse ema leidmiseks. Veider tandem teeb läbi nii mõnegi veidra seikluse, lõpptulemusel selgub, et laps oli hoopis röövitud...

Minu jaoks paras pauk, et animes konkreetselt homosid kujutati (nad ise kasutasid seda sõna kogu aeg!). Väga veider, aga lahe ka. Eriti Hana tundlikumad momendid, mil ta haikusid tsiteeris ja need siis hieroglüüfide näol ekraaniserva tekkisid. Ja see tüüp polnud just väikest kasvu. Sjuke kuidagi uudne lähenemine asjadele. Realistlik. Muinasjutuks läks ka muidugi vahepeal, aga üldiselt jäädi ikka kahe jalaga maa peale.

(Hea selle teemaline kaader oli kui Gin oli vaat et suremas peale läbi peksmist ning ta ette jõuluingel ilmus, kes küsis "Tahad ma täidan ükskõik millise su soovi või kutsun kiirabi?" "Kutsu kiirabi.") 3-10 to Yuma (2007) (spoileritega tekst nii ,et kui kindel soov näha siis võib vahele jätta) Sõjaveteran Dan peab talu keset Metsikut Läänt naise ja kahe pojaga. On võlgu mingile kohalikule pomole, kes võtab väga vänged meetmed kasutusele raha tagasi saamiseks. Läheduses toimub rahatõlla rööv, selle läbiviijate ninamees Ben saadakse kätte. Dan on nõus 200 dollari eest teda eskortima 3:10 rongile Yuma vanglasse.

Minu jaoks läks lugu juba algul totraks. Küün süüdatakse kahest nurgast. Miski sisuliselt veel ei põle, perepoeg tormab hobuseid ja varustust päästma, isa üritab teda tagasi hoida, aga läheb siis ikkagi appi. Naine seisab nagu töll elumaja ukse peal ja lihtsalt murrab käsi. Oinas! Mida sa passid! Läheks appi? Ei, milleks. Pärast hea ju meest sõimata milline luuser too on, et võlga pole suutnud maksta. Järgmisel hommikul kaadris küüni näidates oli see muidugi lihtsalt üks suur hunnik puhtaid laudu. Hea et veel virna polnud sätitud. Ja kui küün natuke leegitseb siis -otseloomulikult- kukub see kahe sekundi pärast kokku. S*tt ehitis, kui tiku raskus kokku paneb varisema. "It was the last food we had!" Kes üldse hoiab söögikraami küünis? Küünis on heinad ja hobused ja muu jama. Aga vbl ongi ameeriklastel imelikud kombed. Okei need tehnilised nüansid on sellised millede üle saab pea enamuses filmides viriseda, nuriseda ja kaevelda aga see küsimus tekkis ka, et kui kellegi käest raha tagasi tahta siis miks üldse ta vara põlema süüdata. Seda raskem ju saada finantse, aga vastati ilusti ära: maa oli rohkem väärt ka ilma kinnisvarata kui kogu see võlg kokku.

Ning muidugi Ben-i ja Dan-i omavaheline suhtlemine (Stockholmi sündroom?). Ma ei arva, et elusees leidub kurikaela, kes seejärel kui tema ülejäänud valvurid maha on lastud vabatahtlikult oma vangistajaga kaasa läheb ja terve oma bande (kes on ta päästmise nimel lausa nahast väljapugenud) isiklikult maha laseb kui nood Dani tapavad. Seejärel veel astub ise rongi ka. Idiootsus! Keegi ei lase ennast vabatahtlikult mingis mõttetus sentimentaalsushoos üles puua, või oli ta tõesti nii surmkindel ,et põgenen igaljuhul aga enne võib natuke ju nalja teha. Dan, muide, oleks saanud raha ka niisama, rongifirma ülem kinnitas seda talle, kuid see oinas pidi ka oma jonni "moraalsuse" nimel ajama. Nüüd jäid naine ja kaks last ula peale. Atta boy, vähemalt siis sai pojale näidata kui vinge kutt ta ikka on. Äkki peaks ikkagi originaalse 50nendate algversiooni äravaatama kus ehk seletatakse tegelaste omalaadset käitumist paremini lahti kui praegu ja võibolla on asi loogilisemalt põhjendatud.

Üldiselt mulle westernid siiski meeldivad (näiteks Leone asjad) ja Russell Crowe ka eriti halb pole, eriti meeldis mulle Romper Stomperist, aga põhimõtted mai ääss.