Lady Snowblood (1973)

Jaanus tutvustas filmi kui midagi "Shoggun assassini" (1980) sarnast. Et kui seal seiklesid titt ja samurai, siis siin geisha ja titt. Seadsin nii end ekraani ette mugavalt vaatama mingit mõnusat tobedat ja fantaasiarikast samuraiseiklust. Nalja miskipärast aga ei saanud, kohe alguses avati verekraanid ning lasti punasel möksil surve alt purskuda. Jaapanlased on ikka ühed kõrge vererõhuga vennikesed. Tõenäoliselt ninaverejooksu korral purskuks see ka fontäänina lakke ning määriks kõik ümbritseva. Samas mulle see liialdus isegi efekti osas meeldib. Iga surm on justkui väike tulevärk, aga see selleks. Film osutus üheks krõbedaks kättemaksu-draamaks (võib öelda, et kohati isegi melodraamaks), kus noor vanglas sündinud neiu maksab kätte oma isa tapnud ning ema vägistanud pättidele. Erinevalt kaasvaatajast Cochranest leian, et päris hea film. Mulle meeldis isegi rohkem kui paljukiidetud Chan-wook Parki kättemaksutriloogia kaks viimast filmi. Tarantinole olla ka meeltmööda olnud ja hiljem võttis ta siit kõvasti enda "Kill Billi" jaoks matti. Tundub, et meil on päris sarnane filmimaitse (Fulcit pidi ta kuulu järgi ju samuti fännama). 8/10

Aga see mõõgavõitluse õpetaja oli küll paras pedo. Peamiselt koosneb õppetund sellest, et mees toppis väikese tüdruku tünni ja lasi sellega mäe otsast alla veereda või siis rebis talt katanaga riided seljast ning vahtis alaealist himura pilguga.

Nagu japsidele kombeks, iga hea lugu tuleb kohemaid ka mangasse raiuda.