Anime ja western

Taas kaks teksti Virgelt mida Metsavana pisut omaltpoolt täiendand tsuti. Tokyo Godfathers (2003) On jõulud Tokyos. Oma kohta otsivad noor kodust põgenenud tüdruk Miyuki, transvestiit Hana ja joodik Gin. Tuhlavad vanade raamatute kuhjas ühel päeval ja leiavad hoopis...hüljatud imiku. Hanas tärkab lootus jõuluimele (mehed ju lapsi iseseisvalt ei saa) ja lootus oma ema..erm..isa? instinkti väljendamisele. Teised laidavad mõtte maha. Algab pikk ja veider otsing lapse ema leidmiseks. Veider tandem teeb läbi nii mõnegi veidra seikluse, lõpptulemusel selgub, et laps oli hoopis röövitud...

Minu jaoks paras pauk, et animes konkreetselt homosid kujutati (nad ise kasutasid seda sõna kogu aeg!). Väga veider, aga lahe ka. Eriti Hana tundlikumad momendid, mil ta haikusid tsiteeris ja need siis hieroglüüfide näol ekraaniserva tekkisid. Ja see tüüp polnud just väikest kasvu. Sjuke kuidagi uudne lähenemine asjadele. Realistlik. Muinasjutuks läks ka muidugi vahepeal, aga üldiselt jäädi ikka kahe jalaga maa peale.

(Hea selle teemaline kaader oli kui Gin oli vaat et suremas peale läbi peksmist ning ta ette jõuluingel ilmus, kes küsis "Tahad ma täidan ükskõik millise su soovi või kutsun kiirabi?" "Kutsu kiirabi.") 3-10 to Yuma (2007) (spoileritega tekst nii ,et kui kindel soov näha siis võib vahele jätta) Sõjaveteran Dan peab talu keset Metsikut Läänt naise ja kahe pojaga. On võlgu mingile kohalikule pomole, kes võtab väga vänged meetmed kasutusele raha tagasi saamiseks. Läheduses toimub rahatõlla rööv, selle läbiviijate ninamees Ben saadakse kätte. Dan on nõus 200 dollari eest teda eskortima 3:10 rongile Yuma vanglasse.

Minu jaoks läks lugu juba algul totraks. Küün süüdatakse kahest nurgast. Miski sisuliselt veel ei põle, perepoeg tormab hobuseid ja varustust päästma, isa üritab teda tagasi hoida, aga läheb siis ikkagi appi. Naine seisab nagu töll elumaja ukse peal ja lihtsalt murrab käsi. Oinas! Mida sa passid! Läheks appi? Ei, milleks. Pärast hea ju meest sõimata milline luuser too on, et võlga pole suutnud maksta. Järgmisel hommikul kaadris küüni näidates oli see muidugi lihtsalt üks suur hunnik puhtaid laudu. Hea et veel virna polnud sätitud. Ja kui küün natuke leegitseb siis -otseloomulikult- kukub see kahe sekundi pärast kokku. S*tt ehitis, kui tiku raskus kokku paneb varisema. "It was the last food we had!" Kes üldse hoiab söögikraami küünis? Küünis on heinad ja hobused ja muu jama. Aga vbl ongi ameeriklastel imelikud kombed. Okei need tehnilised nüansid on sellised millede üle saab pea enamuses filmides viriseda, nuriseda ja kaevelda aga see küsimus tekkis ka, et kui kellegi käest raha tagasi tahta siis miks üldse ta vara põlema süüdata. Seda raskem ju saada finantse, aga vastati ilusti ära: maa oli rohkem väärt ka ilma kinnisvarata kui kogu see võlg kokku.

Ning muidugi Ben-i ja Dan-i omavaheline suhtlemine (Stockholmi sündroom?). Ma ei arva, et elusees leidub kurikaela, kes seejärel kui tema ülejäänud valvurid maha on lastud vabatahtlikult oma vangistajaga kaasa läheb ja terve oma bande (kes on ta päästmise nimel lausa nahast väljapugenud) isiklikult maha laseb kui nood Dani tapavad. Seejärel veel astub ise rongi ka. Idiootsus! Keegi ei lase ennast vabatahtlikult mingis mõttetus sentimentaalsushoos üles puua, või oli ta tõesti nii surmkindel ,et põgenen igaljuhul aga enne võib natuke ju nalja teha. Dan, muide, oleks saanud raha ka niisama, rongifirma ülem kinnitas seda talle, kuid see oinas pidi ka oma jonni "moraalsuse" nimel ajama. Nüüd jäid naine ja kaks last ula peale. Atta boy, vähemalt siis sai pojale näidata kui vinge kutt ta ikka on. Äkki peaks ikkagi originaalse 50nendate algversiooni äravaatama kus ehk seletatakse tegelaste omalaadset käitumist paremini lahti kui praegu ja võibolla on asi loogilisemalt põhjendatud.

Üldiselt mulle westernid siiski meeldivad (näiteks Leone asjad) ja Russell Crowe ka eriti halb pole, eriti meeldis mulle Romper Stomperist, aga põhimõtted mai ääss.

Thriller - en grym film (1974)

Noor neiu Madeleine satub juba pisikesena perverdist vanamehe vägistamisohvriks ning selletõttu kaotab kõnevõime. Ühel päeval jäädes linnasõitvast bussist maha pakub talle küüti viisakas härrasmees kes ta aga oma korteris uimastab ja heroiini täis süstib ning prostituudina töötama sunnib. Julm kupeldaja lõikab tal karistuseks välja silma ning hävitab ka ta vanemad mis on viimaseks piisaks. Madeleine asub töökõrvalt end treenina nii relvade kui võitluskunstide alal ,et kättemaksta.

Mulle meeldis eriti filmis Madeleine treening, tavaliselt filmides hakkab ohver kätte maksma nii ,et mõistab loomulikult heal tasemel võidelda ning püssi lasta, siin filmis eelneb aga kättemaksule pikk harjutamine oma ala meistrite juures. Seksitseenides ei hoitud samuti eriti madalat profiili ja linade kortsutamise asemel võib näha päris pornograafilisi lähivõtteid (vaatasin lõikumata versiooni muidugi) Mainimata ei saa ka jätta Rootsi kuldseid silmailu pakkuvaid sügiskaadreid. Julmim koht oli silma kallale skalpelliga minek, edasi enamus filmis leiduvat vägivalda oli juba mõõdukalt verine ja toimus aegluubis sujuvalt rahuliku mussi taustal. Julm oli selle filmi juures just see kuidas kõike suures plaanis ja vaatajate säästmata ette mängitakse ning Madeleine vanemate osa lisas kurba tooni. Hea film, mulle meeldis, sain selle blondilt kes ka arvustuse ülesriputanud. Film oli varasemalt juba silma jäänud kuid olin millegipärast vaid mõned pildid bloogi riputanud ning hankimise edasilükanud. Siin tseenis olla väidetavalt kasutatud päris laipa.

El Topo (1970)

“El Topo” on 1970. aastal valminud ühiskonnakriitilise sõnumiga vestern, milles rezissöör kehastab ise ka peaosalist El Topot.

Filmi alguskaadrites sõidab hobusel läbi kõrbe üksik kangelane — El Topo (tõlkes mutt) kaasas väike poeg. Nad jõuavad asulasse, mis on täis laipu: mehi, naisi, vanasid ja noori, linde ja loomi. Tapatöö on korda saatnud kuri kolonel, kes on ka anastanud kloostri. Omamoodi lahedad tüübid on kiimas koloneli käsilased kes määrivad munkade huuled verega punaseks nagu naistel ja võtavad nad grammofonimuusika saatel tantsima. El Topo vabastanud linnaelanikud kolonelist suundub tripilikule teekonnale ,et võidelda nelja parima relvakangelasega kõrbes ning ka võidab neid kõiki kuid pettusega. El Topo taipab aga ,et ta ei ole saavutanud ega õppinud hoolimata meistrite püüetest midagi ning satub meeleheitesse ning kõigetipuks veavad teda alt ka ta kaaslased kes ta surevana maha jätavad. El Topo leiavad friikidest maa-alused elanikud kes ta enda koobastesse veavad kus ta vajub aastateks kummalisse unne. Toimub omamoodi ülestõusmine ning kangelase uuestisünd. Ärganud El Topo püüab aidata oma elupäästjatel kaevata tunnelit linnani mille asukad on seotud veidra religioosse kultusega ja kus peab mungaametit suureks sirgunud El Topo poeg. kuid tehes abistamistööd mõtlematult ja pimesi olles eelnevatest kogemustest mitte midagi õppinud.

Ootamatult palju leidus absurdihuumorit kusjuures mis üllatas. Ning film oli tõeline sümbolite puuriit kus neid järjest laoti vaesele vaatajale ette Eriti oli kristlikke sümboleid, näiteks nimetatud ristilöömine ja ülestõusmine ning tseenid kus peategelane saab kividest vett ja muudab joomiskõlbmatud vett puhtaks. Sündmuste ja liinide tihedus oli samuti võimas, tundus ,et Jodorowsky ei hoidnud end tagasi ja pani kokku materjali millest mõni teine mees teeks viis filmi tasapisi. Mina sain enne filmi hoiatuse ,et tegemist võib olla teosega mis võib kahjustada maailmapilti. Raske öelda kas nüüd väga lõhkus aga muljetavaldav film oli küll.

«El Topole» järgnes Jodorowsky veel hulljulgem projekt, montypythonlik satiiriline fantaasia «Püha mägi» (1973). 16 aastat hiljem tegi ta üllatusliku come-back‘i musta õudusfantaasiaga «Püha veri». Jodorowsky oleks isegi kuuldavasti peaaegu oma düüni filmi teinud. Ei kujuta ette miks pooleli jäi ehk liiga ambitsioonikas ilmselt. Väideti veel ,et Jodorowsky 6st filmist 4 on õiged mida tasub vaadata, ülejäänud on mingitele suurkorporatsioonidele tehtud ja ilma loomekontrollita ehk kui sellisele vennale vabadust ei anna siis ei tule ka sealt midagi. Kõigist ta filmidest on veel pikemalt juttu siin (kus on vist kõige hullemad spoilerid ka muidugi ära toodud)

Filmist on kirjutanud veel Blond kellega koos sai seda ka Athenas vaatamas käidud friigifilmi raames.

Guest House Paradiso

Mina, Ove ja Mart oleme filme vaadates sageli erinevatel arvamustel kuid ühes oleme alati kindlad, Bottom on ülilahe. Võimalik muidugi ,et Eddie ja Richie tegelaskujud pakuvad meile kõige rohkem kõigist filmitegelastest samastumisvõimalust ja nendega tunneme ka tugevat hingesugulust.

Kuigi seriaal on meil juba peas ning film sai ka koos Mardiga ammu vaadatud ja isegi kiirelt midagi blogisse märgitud avastasime ,et Ove on siiani seda teost vaid pooleldi näinud. Egas siis midagi panime peale.

Filmis tegutsevad seriaalist tuttavad tegelased Eddie ja Richie kelledel on küll konspiratsiooni mõttes pisut erinevad perenimed (eriti Richie kellel selle hääldusega piinlikke sekeldusi pidevalt tekib) Richie on keskealine süütu närvihaige kes omab veel imetillukest riista ja on üleüldiselt muhe pervert kes ei jäta näiteks leitud kummist sekspesu niisama vedelema vaid peab seda kohe selga proovima. Eddie on Richie ainuke sõber - kiilakas lühinägelik alkohoolik kes tegeleb enamasti millegi kriminaalsega. Sõbrad on kohati muidugi raske nende kahe kohta öelda kuna palju aega kulub neil omavahelisele kaklusele ja üksteise vigastamisele. Kõige sobilikum võrdlus oleks vist täiskasvanud Beavis ja Butthead.

Filmis peavad tüübid üht inglismaa viletsamat hotelli mis asetseb kuristiku ja tuumajäätmete ümbertöötluskeskuse vahel. Külalistest küll puudust ei tule kuigi isegi ümbruskaudsed külad eitavad hotelli olemasolu. Hotelli pidamine on igaljuhul üks tänamatult raske töö - ebaviisakad ja nõudlikud külastajad (kes näiteks järjepidevalt nõuavad hommikusööki) itaalia pornostaarid, joodikust kokk jne. Eddie ja Richie ei jäta muidugi kasutamata ka igat võimalust mis iganes avaneb ,et oma külastajaid veel rohkem nöörida või neilt midagi taas tuuri panna. Fawlty Towers on igaljuhul hotellinduse etalon Guest House Paradiso kõrval ja Basil Fawlty väga meeldiv ja sõbralik kutt kahe maniakiga võrreldes. Nagu seriaalgi on ka film täis ülevindi musta huumorit ja üsnagi lõbusaid perverseid nalju ning paras annus absurdi. Mulle igaljuhul väga meeldis aga eks mul ole ka pisut haige huumorisoon.

Warlock (1989)

Kuri maag..Hea nõiakütt nööri soolamas. Häbiväärne tseen..mitmekesi maaslamaja kallal! Lastesõbralik kuri maag Nõiakompass loomulikult ka

Üks tore vana nostalgiahoos vaadatud film mille vist etv üsnagi varsti peale riigikorra vahetust enda programmis ära näitas nii ,et sai noorena suu ammuli vahitud. Oli sünge hämar ja hirmutav ja väga põnev toona. Ja polnud eriti palju kaotanud isegi oma väärtusest.

Kuri maag kelle hea nõiakütt on kinni püüdnud ja kõrgesse torni lukustanud põgeneb saatana abiga keskajast tänapäeva ning kogematta satub muidugi ka nõiakütt temaga ühes (tegemist on inkvisitsiooni üsnagi tugevalt heast küljast näitava filmiga pean siinkohal mainima) Kuri maag saab seepeale uues ajastus vanakurjalt ülesande otsida üles tema piibli tükid ja selleabil maailm katki teha mida siis usinalt täitma asutakse. Üllatavalt hästi uues keskkonnas kohastunud nõiakütt muidugi asub kurja peatama abiks noor neiu kellele maag kiusuks on peale pannud aga kiirelt vananemise loitsu. Uh ma tegelikult usun ,et pole objektiivne seda filmi hindama kuna mulle väiksena tõesti hirmsasti meeldis ja praegu ka.

Kuri maag meenutas muidu jubedalt mängu ja telesarja nimega Witcher peategelast millest kunagi ehk ka posti teen kui sarjaga kaugemale arenen.

Genocyber (1993)

Üks ebanormaalne teadlane ehitab masina millega inimese ajus uinunud võimeid äratada ja lausa piiramatult võimendada ning tõbrik-teadlane ehitab enda tütrest, või siis vist lausa kahest tütrest (vahepeal ei jälginud nii hoolega ja pisut stoori kiskus selle kohapealt segaseks) monstrumi mis asub laamendama kohati lausa sõgedalt ja kes lõpuks enamus suurlinnu puruks peksab ning kui maapeal tegevus otsa saab kukub isegi kosmoses märatsema säästmata sinna peidetud viimast inimeste suuremat linna.

kuttidel kisti koos koljuga kübermonstrumite poolt välja soolikaid ja selgroogi..purustati päid ja puistati kehaosi mööda maapinda laiali. Monstrumid läksid ka omavahel karvupidi kokku..kavastasid endale uusi metallist või terasest jäsemeid, üks peletis suutis keele asemel lausa kuulipilduja suust välja ajada ja ühel cyborgil tuli käeseest lahe mootorsaag välja. Mart pärast mainis ,et paar tapmist olid isegi talle vanale animevaatajale päris originaalsed ja karmid. Tegelikult oli väga hea anime, selline cyberpunk stiil ja hüperverine taas. Just nagu mulle meeldib.

Vaatasin muide Mardi kätetööd kes sellest kolme episoodilisest anime dvd'st pisema avi versiooni valmis meisterdas. Kulus tal selleks umbes 3 päeva enne kui õige kvaliteet ja subid korralikult külge said, respect.

Genocyberist asjalikku juttu veel siin