Avatar (2009)

Kuna ma (Ove, toimetaja märkus) pean siiski lauamängublogi ning vahel harva kirjutan pornost, siis  leidsin siiski, et see film ei vääri pornofilmi tiitlit, kuna ei täheldanud filmis olevate napis riietuses, kuid kahemeetriste siniste suurte ninadega tibinate tõttu suuremat kihu enda kergendamiseks. Küll aga sobib see post  sellesse blogisse justkui silmaauku...

Täna sai ära vaadatud selline filmiblogijate/kriitikute seast suuremat  sehkeldamist põhjustanud film nagu "Avatar." Vaatamaminek oli kusjuures  võrdlemisi spontaanne, luues plaani alles miski 30 tundi enne filmi algust. Lugesin eelnevalt filmiveebis ja paljudes teistes paikades kirjutatud  arvustusi/arvamusi (ei saa märkimata jätta Mannu ennatlikku arvamust, mis  muutis filmi vaatamise palju meeldivamaks) ning eeldasin, et saan oma 3dee  prillide tagant näha täielikku saasta... Eks siis miks ma seda vaatama läksin?

Põhjused:
Esiteks tahtsin oma silmaga ära näha 3dee kino... Olgu, tegelt mind ei kõiguta see karvavõrdki ning eelistan mugavalt Metsavana voodil istudes filmi vana, kuid töökindla projektori abil vaadata ning viskit rüübata. Kuid usutava  põhjusena võib selle siiski ära tuua. Ei ole see nii väga erilist miskit. Minu  vanad silmad väsisid sellest imelikust pildist juba esimese kümne minuti jooksul ära.

Teiseks tahtsin näha, kas James Cameroni film saab tõesti olla nõnda kohutav, kui ma uskuma olin jäänud. Kõik väitsid, et film on täiesti kõva tegija, kuid tegelaskujud ning stoori on väga labane. Sellest hoolimata on pandud filmile  väga tugevaid hindeid. Sellest saate lähemalt lugeda Mannu arvamuses.  Terminaatorit filmides tegi mees ju imesid... Aga eks see vist ole kõigi  suurkujudega sedasi - P. Jackson tegi ka ju varem väga normaalseid filme.

Kolmandaks oli see ulme... See peaks ütlema kõik.

Sisu:
Kes on näinud filmi "Tantsib Smurfidega," on põhimõtteliselt näinud ka teost, mille Cameron armutult maha kopeeris... Selleks aga tuleb ette võtta South Park'i 13. hooaja 13. osa... Kes aga ei ole lugegu edasi!
Vana ratastoolis merejalaväelane tuleb oma venna kohta täitma planeedile Pandora, kus leidub mingit kahtlast metalli, millele sõjavägi käppa peale tahab panna, ning loodus, mille vastu tunnevad lakkamatut huvi hipi-bioloogid. Suurim metalli leiukoht aga asub just planeedi põliselanike Na'vide elupaiga all. Mees
saadetakse under-cover nende sekka, et ta luuret teeks, kuid mees aga armub,  vahetab pooli ja muutub jõhkrast tapamasinast lillekarva hipiks... Kokkuvõtvalt!

Film on praktiliselt 2,5 tundi CGI'd, mis vahepeal kusjuures hakkab hanguma, andes endast karjuvalt mõista. Ma pole kindel, kas see oli filmi või kino viga... Tohutult on rõhutud silmailule - kogu Pandora on kirevates värvides džungel,  kus elavad väga kirjud (sõna otseses mõttes) loomad. Isegi põliselanikud on  võrdlemisi värvilised...

Võrdlused:
Filmi on väga palju võrreldud teise teosega "Tantsib huntidega," mis peaks vist rääkima valge mehe seiklustest punanahkade keskel... Ise ei oska kommenteerida, pole toda filmi näinud. Pocahontasega võrdlused lähevad umbes samasse auku... Isegi Tolkienil oli juba parajalt "inter-racialit." Mechad või ekto-skelett-robotid olid üks-ühele Matrixist võetud. Na'Vide elukoht oli võetud rõõmsalt ilmselt Warcraft 3'est...

Seni aga ei ole näinud ühtegi postitust, mis minu jaoks kõige tabavama võrdluse  oleks toonud. Mõelge nüüd ise: ratastoolis tegelane, võõras planeet, kunstlikult valmistatud keha, sinine nahk, mõistuse üleviimine ühelt kehalt teisele, lõpus täielik üleminek - no mis kurat see veel saab olla kui mitte Paul Andersoni "Minu nimi on Joe." Asendage Pandora Jupiteriga, luurelvad veega, endine merejalaväelane  nohikuga, lisa juurde natuke militaartehnikat ning ongi osake filmist olemas. Teise osa moodustab suht ärakäiatud armastuslugu ning mahaleierdatud sisemine  võitlus "õigluse" ja "lojaalsuse" vahel. Kolmas osa hõlmab enda alla praktiliselt pool filmi ning koosneb peaasjalikult  mune märjaks võtvast märulist.

 

Mis meeldis:

Detailid! Väga lahe oli vaadata kohe alguses, kui mingi arvutitegelane haaras  käega ühelt kuvarilt pildi (akna) ning lärtsatas selle enda kaasaskantavale ekraanile. Pärismaalaste siirik, mis lubas neil praktiliselt end ühendada kogu planeedi floora ja faunaga, oli üpriski huvitav idee, millele tulla. Loodus oli fantastiliselt innovatiivne. Võimalik, et ka see on kusagilt maha viksitud, kuid mina nägid sellist asja esimest korda. Puudutusele valgusteraldavad taimed... wtf?

Mis ei meeldinud:
Siin võiks lõpmatult kirjutada juba ammu enne mind mainitud tõsiasju, et lugu oli nõrk ning karakterid väljatöötamata, kuid ma ei viitsi. Keegi kusagil mainis ära ka ebaloogilisuse humanoidsete põliselanike ja kõigi teiste loomade kuuejäsemelisuse vahel. Mulle isiklikult ei meeldinud lõpp - no oleks ju võinud veel midagi õhku lasta!

Kuna minu ootused olid viidud absoluutsesse miinimumi, suutis film oma täiesti tavapäraselt keskpärase põhiliiniga täiesti rahuldada. Nägi ära, kuidas loodus on tubli ja tugev, kuidas head kotti saavad, kuid haaravad taas initsiatiivi ning kuidas lõpuks pahadele peksa antakse. Loomulikult ei jäänud lõpus ära kangelase ja paharasti võitlus...

5/10 Tugev keskmine
Ove

Gynteri seiklused

Mingi 6-7 aastat tagasi kui rohi oli rohelisem ning kase otsas kasvasid õunad tegi tont teab mis motiividel mu kursavenna sõber Maiz ülalolevad muhedad koomuskid. Riputasin nüüd nad igaksjuhuks ka blogisse, nooremad lugejad võivad seejuures üritada ära arvata mis tuntud indie filmiga tegu. Nb suuremalt vaatamiseks klõpsa pildile.

Pandorum (2009)

Kosmoseteemalisi ulmekaid tuleb harva ja nii peab selle zanri austaja (ehk mina) olema rõõmus iga uue väljatulnud teose üle ja mitte hakkama kohe nina krimpsutama või valima. Seega ei saanud ma muidugi jätta Pandorumit vaatamata kuigi internetis levivad maa- ja ingliskeelesed arvustused just eriti seda teost ei paitanud. Ega minagi kiidusõnadega väga helde pole aga samas maapõhja peksma ka ei hakka. Erinevalt Tehislikust Jaapanlasest ei häirinud mind absoluutselt Dennis Quaidi tegelane, ausaltöeldes ei tulnud see härra mulle näopoolset isegi tuttav ette. Idee kolonisatsioonilaevast mis viib esmaasukaid kuhugi kaugele tõotatud maale oli iseneset igati vinge, kosmoselaev oli samuti kena klaustrofoobiline hämarate käikude labürint (natuke isegi Alienilik) ja visuaalselt lahedaid hetk oli filmis päris ohtralt, näiteks meeldis mulle väga stseen kus “pandorumi” sündroomi käes vaevlev komandör mitu tuhat hiberneeritut kosmosse paiskab Mis aga hakkasid tasapisi häirima olid esiteks loogika augud, no kes kurat võtab kosmose ekspeditsioonile kaasa kamba umbkeelseid (kuid häid kung-fu oskajaid) Korealasi ? Totrus, mis kasu on mehest kes pole võimeline lugema seintelt isegi seda kus suunas on väljapääs ? Ja kust ta need mõõgaterad välja tõmbas ? Aja kohta pärinev info oli samuti üsnagi segane, see lõpus selgunud fakt, et vahepeal möödunud tuhat aastat ei tahtnud loogiliselt paljude asjadega justkui klappida. Okei need kaheldavad hetked hammustaks veel läbi, kõige hullem ämber oli ikka kannibalistlike “undeadide” mängu toomine, no püha taevas mis sitt see oli ? Mida need kiilad, krigisevad, kirbuna karglevad, kummalisi sinise leegiga keevitusaparaate kandvad ning ogadega kaetud elajad õieti endast kujutama pidid ? Minuarust on sarnased ülikiirelt liikuvad (et varjata kui kehv arvutigraafika neid loob) ebardid muutumas suisa tänapäeva ulme ja õudusfilmide üheks suurimaks nuhtluseks kes suudavad ka üldiselt normaalse filmi igati pasaks muuta. Märksa paremini oleks siia filmi sobinud näiteks ärapööranud kosmoselaevnikud kes nälja, mõne vaimse liidri või olude sunnil on hakanud ohtralt inimesesöömist harrastama (midagi Indrek Hargla Gondvana laste stiilis). Või, kui tõesti oli vaja mutante, pannud sisse näiteks võõrplaneetlastest pärismaalsed kes indiaanlaste analoogina uusasukatelt skalpe võtavad - oleks olnud märksa mõistlikum idee. Tagatipuks äratas nende ebardite võigaste järeltulijate nägemine pidevalt maalastes mingeid ebaterveid heldimushetki. Võeh (Metsavana judiseb ja mitte õudusest). 5/10 Ja mis lugu selle postriga oli? Miks seal oleval härral tolknevad kehaõõnsustest kastmisvoolikud välja? Esiteks nõder poster art ja teiseks sellist stseeni filmist ma ei mäleta. Lõigati ehk välja ? Seda võib filmides ka liiga sageli näha kuidas muidu targad mehed üritavad meetripaksust teraseina mutrivõtmega katki peksta Inimjäänuste sees ujumine võis ju veel Phenomenas originaalne olla aga praeguseks on see juba klisheeks muutunud. Lähivaadet elukale tuli päris pikalt taga ajada, kuradi hüplevad nõmedused.

The Sky Is Calling (1960)

Kuna kosmoseooper oli Nliidus keelatud tehti seal 50/60nendad peamiselt populaarteaduslikku ulmet mis äraseletatult tähendab seda, et kõik raamatutes/ekraanil toimuv oli esitatud propagandistlikus ja harivas võtmes ning vastavuses tolleaegsete teaduse saavutuste ja arusaamadega maailmapildist ning igasugune liiga fantastiline spekuleerimine oli välistatud. Nii näidatakse ka selle filmi alguses pikalt raketi visandeid, alustel seisvaid sputnikke (selle kuulsaimaga kohtutakse ka veel orbiidil) ning kosmosejaama sest tollel ajal usuti miskipärast, et ilma vahejaamata on igasugune kosmoseuurimine ilmvõimatu. Mainitakse kord või paar kohustuslikult ka Tsiolkovski nime. Õnneks päris mootori tööpõhimõtte seletamiseni ei laskuta (poleks olnud eriline ime). Et selline rahumeelne ekspeditsioon liiga igav poleks ning kosmilisse rutiini mingit elu ja intriigi tuua on mängu võetud imperialistid kes rekordit jahtides üritavad lennata enne venelasi esimesena Marsile. Peale nimetatud jänkide sissetoomist arvasin, et olen leidnud poolkogematta "220 päeva tähelaevas" filmiversiooni, kuid kahjuks piirdub sarnasus vaid võidujooksuga. Ameeriklased on üsna vagurad, nende pahelisem tegu on liiga rutakalt vene kosmosejaamast startimine haavates nii üht heasüdamlikku kosmonauti. Ka Marsile kahjuks ei jõuta sest ameeriklased satuvad oma tormamisega meteoriidipilve ning nende rakett saab raskelt viga mille peale venelased enda sõidu katkestavad ja kolleegidele appi tõttavad. Kuna kütus on venkudel peale seda üsna otsas maandutakse ühele planetoidile ja edasine pool filmi on pühendatud sellele kuidas robinsonid maale valgus singnaale saadavad ja kütuseveokit ootavad. Ameeriklased on küll üsna lontis ja masendunud välimusega (neid ju saatis kodumaal meeletu reklaamikampaania, ja nüüd selline häbiväärne päästmine vaenlase poolt) kuid torujupi, parabellumi või tuumapommiga keegi vehkima ei hakka ning filmi viimane ots ehk suurejoonelne maandumine pole neid pea üldse märgata. Ühesõnaga dialoog on suht tühi ja huumorivaene, tegevus venib. Mis siis selle filmi siis heaks teeb? Ikka eelkõige camp visuaalne pool, ma olen endiselt arvamusel, et arvutigraafilised maailmad, olgu nad nii bititihedad ja tekstuuri-polügoonirohked kui tahes, jäävad endiselt alla suurendusega filmitud tinaplönnile (maa), söetükile(asteroid) ja punaseks värvitud lambile(marss). Eriti meeldis mulle läbi atmosfääri sümboliseeriva tossu sööstev rakett. Viimane on muide klassikaline tolle aja ettekujutus ühest kosmosesõidukist. Ehk üks suurendatud mõõtmetega V2 mis näeb seest välja justkui allveelaev ja juhitav kümne nupu ning kahe kangi abil. Mulle meeldib endiselt väga 50/60nendate filmides valitsev kosmosevaimustus ja optimism ning ühtlasi on mul natuke kahju, et sellised pompöössed visoonid kunagi täide ei läinud. Mõnus oleks ju kui mu fläti hoovis õunapuude vahel lösutava auto asemel kõrguks hoopis üks vanem Audi tehase planetoplaan millega käiks nädalavahetuseti semudega kuul viina võtmas. Katkise roolivõimu asemel saaks aga kiruda hoopis lekkivat reaktorit ja aegajalt laseks Elvas keevitajate meteoriidiauke lappida. Kokkuvõtteks hoolimata puudustest oli vaadatav filmike, piisavalt lühike ka, et mitte muutuda tüütavaks ja erieffektid on isegi paremad kui mitmetel jänkide analoogidel nagu näiteks Conquest of Space või Wald Disney popteaduslikel filmijuppidel. Muide DVD mida mina vaatasin oli Saksamaal väljaantud ning vahetades heliriba ära on täiesti võimalik kujutada ette, et tegemist Third Reichi kosmoseprogrammiga. 7/10 Ohoo, kas nad tõesti uskusid, et sedamoodi on võimalik raketti tulevikus maandada? Keegi Vasja lõi raketi trajektoori arvutuslükati abil veidi vindisena sisse ning õhkis sedasi olulised raadioantennid. venelaste Emamaa ja ameeriklaste Taifuun - viimane on loomulikult väiksem ning Vene raketi all, kohe näha kes siin suhtes isaspool. Lisaks tasub tähele panna, et mõlema raketi nimed on sama zablooniga kirjutatud, isegi selle on imperialistidest närakad varastanud! Lahe loadingu riba, päris originaalne idee Kosmonaudid lehvitavad lahkuvale raketile Põhimõtteliselt kõik ekraanil nähtavad jaamad-raketid oleksid olnud isegi tolle aja teadmistega ehitatavad kui oleks ainult olnud resurssi, ei julge pakkudagi mitme aastakümne NLiidu majanduse kogutoodangut oleks kulunud filmis nähtava kosmosejaama püstitamiseks. Nõukogude naisideaal, tahtejõulise pilgu ja hästi toidetud ehk topelt lõuaga Teadus võidab poliitika Pahur ameeriklane Peolaud orbiidil koos kristalli, apelsinide ning viinaga Alati valmis